Peamiselt lilledest, rõivastest ja kingadest

Esimene nädal on möödunud ühelt poolt pöörases tempos – teisalt tundub jälle, et see päev, kui mu vaasid peaaegu et rebenesid kirjude sügislillede rohkusest, oleks justkui mingist kaugest ajast.

Tegi head meelt, et kõik mu isiklikud lapsukesed olid nõus oma õpetajatele lilli viima. Suur Vend küll ohkas, kui nägi nii meetripikkusi krüsanteeme – Oleksid võinud tuua midagi väikest, mis kotti mahub,  näiteks sinililli! – kuid võttis siiski ka suure lille kaasa.  Mõlemad poisid õnnestus veenda ka  viksitud kingi ja viigipükse jalga panema. Ma arvan, et Suur Vend tegi seda tänu sellele, et mina asjad välja otsisin ja valmis panin, ta ise poleks ilmselt viitsinud riiedepuu pealt õigeid pükse või garderoobist enda kingi võtta. Väikevend sai viisaka välimuse seetõttu, et mina asjad valmis panin ning ka Suur Vend oli samasugused veidrad ihukatted selga pannud.

Väikevend leidis pärast, et valge pluus on väga praktiline riietusese. Nimelt pole näha, kui vaniljejäätist peale läheb.

Kõrreke leidis, et kõik ta klassivennad on kasvanud ja teevad imelikku häält. Tal oli kolm (või koguni neli?) aktust pilli puhuda. Riietusega temal küll probleeme polnud. Ma arvan, et ta teadis enam-vähem juba kevadel tunnistusele järele minnes, mida ta sügisel avaaktusel kannab.

Minul oli palju lilli ning uue seeliku suutsin päevakohaselt kriidiseks teha.

Teisel päeval unustasime vahetusjalatsid ja lauakatte. See tähendab, unustasime mina ja Väikevend. 

Kolmandal päeval pidas Väikevend vahetusjalatsid kenasti meeles. Pani ilusti jalga ja istus autosse. Suvega unustab ju kergesti ära, et vahetusjalatsid ongi need, mida vahetatakse.

Neljandal päeval oli meeles võtta vahetusjalatsid kotiga ühes.

Viiendal päeval oli lauakate ka kaasas. Ainult et koju jõudes märkasin, et Väikevend oli vahetusjalatsid koolist tulles jalga unustanud.

 

Advertisements

Suurekssaamisest ja meestest

Reede õhtul oli kell juba peaaegu öö – vähemasti võttes arvesse, et ma olin kuidagi iseenesest hakanud viimasel nädalal-paaril suveajale üle minema – kui ma ikka veel ootasin. Telefonikõnet. Lapselt. Kõrreke oli oma kooli vilistlasorkestri aastapäevakontserdil-peol. Eks ta siis lõpuks ikkagi helistas ja tõin oma rõõmsa ja õhvevil plika koju.

See oli mul niimoodi esimene kord. Ja kindlasti mitte viimane. Ja mõtlesin, et ei ole midagi nii, et lapsed saavad suureks ja sina ei pea enam autojuht olema. Ikka oled. Ainult lõpetad sellega lihtsalt palju hiljem.

Väikevend määrati trennis omavanuste võistkonda ja seoses lähenevate võistlustega on tal pühapäeviti lisatrennid. Hea võimalus harjutada lisaks korvpallile ka bussisõitu. Ega ma ise seda ka väga hästi enam oska. Ikka pidin Kõrrekeselt üle küsima, et mis bussiga meie juurest linna saab ja nii. Ei olnudki väga hull. Jõudsime kenasti õigeks ajaks kohale. Homme siis proovib ise.

Aga korvpalli mõttes – noh eks ta üks pisemaid seal kambas – nii kasvu kui ea poolest – ole. Seesama asi, mida Suur Vend oma esimesest aastast rääkis – et sulle ei söödeta ja kõik on suuremad. Pead ennast ise tõestama. Selline meeste värk siis.

Seoses meeste värgiga tuli mulle meelde ka teema meeste särk. Noh, eks teismeiga on ju ka see, kus kujuneb välja selline oma riietumis- ja muidu-stiil. Suurest Vennast on saamas triiksärgifänn. Sellele juhtis tähelepanu ka Vanaema, kes sattus koos Väikevennaga eile staadionile samal ajal Suure Vennaga. Sellel oli jope maha aetud ja mängis klassivendadega palli, triiksärk seljas. Eks ta kannab muidugi vajadusel ka kirjadega T-särki, aga jah, kuni on veel mõnigi särk riidepuult võtta, siis seda ta ka teeb. Ja jalga tingimata kitsad teksad (loomulikult terved). Nii et soliidsus ennekõike, olgu või palliplatsil.

Aga. Kogu see imetlustvääriv suurekssaamine ei taksitanud poisse omavahel kõige nõmedamal kombel eile õhtul tülli minemast. Ja kui mina, kes ma tüllimineku ajal poes käisin, õiguse mõistmise asemel kummalegi selgitada üritasin, mida ta ise valesti tegin, olid veel tagatipuks mõlemad ka minu peale solvunud. Vähemalt on Väikevend eeskujulik vabandusepaluja. Kaunilt kujundatud vabanduskiri ja lilled päästavad nii mõndagi. (Umbes nagu dront Edward Muumipapa memuaaridest, kes küll näituseks merekoerale peale astus, aga pärast ka matusekulud enda kanda võttis.)

Ja siis ta veel kiitis taevani minu ostetud plaati. Ainult, et palus, et ma seda mitu korda päevas kuulama ei hakkaks.

Mehed, ma ütlen!

Tugigrupp teismeliste poiste vanematele

Seekordsel kuuenda klassi lastevanemate koosolekul olid osalemas peamiselt poisslaste vanemad.

Ta ju ei räägi kodus midagi! kostus pea ühest suust.

Õnneks selgus, et kõik oligi endiselt hästi. Kuigi lapsed kaebavat õpetajalegi imelike nõudmistega vanemate üle. Üks olevat käskinud vaiba sirgu tõmmata, teine jälle õhtul koti kokku panna.

Imelik küll, koolis olevat nad silmapaistvalt soliidsed, intelligentsed lapsed (matemaatikaõpetaja iseloomustus klassile).

Koosolekul oli ka (poisslaste) vanemaid, kes polnud veel kuulud sõnu mikromootor ja tiivik. (Ja need olid needsamad vanemad, kes kuus aastat tagasi, kõige esimesel lastevanemate koosolekul kurtisd siirast muret: matemaatika vihikul pidi roheline paber olema, aga sellel rohelisel, mis meie leidsime, olid pardid peal!)

See oli otsekui mingi ühise mure käes oleva tugigrupi kogunemine.

Noh, nädalavahetusle Oomipoes näeme! kõlas reibas hüvastijätt.

Kodus leidsin kuuenda tsee õpilase pesuresti taga olevalt madratsilt. Ta oli varjunud anorakikapuutsi, telefoni ning ristatud põlvede taha.

Kooli kohta käivate küsimuste vastused olid heal juhul ühesilbilised, halvemal juhul mühatused. Ainus kord, kui mulle vastati peaaegu, et isegi lausega, oli siis, kui ma lootuse kaotanuna küsisin, et kas ta eelistaks olla ematu orb, kellel pole sellist mõistmatut lapsevanemat.

Ei, ei taha! vaatas mu poeg mulle otsa, pilk täis üllatust. Kust emal küll sellised imelikud mõtted?

Elust, kohvist ja muidu õppimisest

Meie peres lähevad neli liiget viiest hommikul kooli – ainult kass jääb koju magama, sest kõigi koolis olles pole tal võimalik olla lakkamatult valel pool ust – ja et midagi niisama, meeleavalduse mõttes teha, selleks on kassid liialt pragmaatilised.

Niisiis, esimesel poole argipäevast kõik on koolis. Suur Vend eelmisel nädalal kaks päeva puudus (haiguse tõttu) ning neid haavu lakume siiamaani. Ma olen pidanud juba õpetama matemaatikat (mida ma eriti ei oska) ning saksa keelt, mida ma kah eriti ei oska. Ülikooli ajal tegin ma küll saksa keeles vist arvestusegi, kuid see nädal on vist esimene kord, kui mul peale viimast arvestust ka saksa keelt vaja on läinud. Jajah, saksa keelt on vaja õppida siis selleks, et sul oleks võimalik seda oma lapsele õpetada. Üldiselt olen ma kõik unustanud. Nii matemaatika kui ka saksa keel meenuvad otsekui mingi kauge unenägu, kus oli kahtlemata mingi oma sisemine loogika, aga see justkui ei taha meenuda. Aga eks unenägudelgi on teinekord järjed. (Umbes nagu Autod 2 või Jääaeg 4.)

Väikevenna koolipäevad algavad ja lõppevad veel kenasti käsi minu pihus. Mõnikord otsib ta mind vahetunnis kallistamiseks üles. Viimaseid päevi kuueaastane koolipoiss, nagu ta meil on. Koolikotigi unustas üleeile kooli, garderoobi. Kodused ülesanded on ka, näiteks aabitsast lehekülg ilmekalt lugeda. Õnneks sel päeval, kui aabits koos kotiga kooli ununes, midagi õppida polnud.

Kõrreke õpib muidugi iseseisvalt, nagu ta seda alati teinud on. Kurdab ainult, et taskuraha saab ruttu otsa, kuna ta peab selle eest ise riideid ka ostma. Enda arvates olen ma talle küll nii viimase poole aasta jaooksul ainüksi teksaseid vähemalt kolm paari ostnud, ning edevad kingad valisid nad viimati koos isaga, kuid ilmselt on see kõigest vaid piisake vajaminevast rõivaste hulgast. Ja ema, meil on ju NII erinev maitse! Häda ja viletsus on silmaga näha – ning raha kulub samuti palju. (Võiksin loosungile kahe käega alla kirjutada.)

Seevastu käisime Suure Vennaga mõni päev tagasi poes, et ta saaks osta Väikevennale kingi ja kanda viimased sünnipäevarahad arvele. Seda ta ka tegi, ning lisaks tegi ka mulle kohvi välja! Meenus Mamma, kes alati sellistes küsimustes on hoidnud ah-mis-nüüd-mina-joont. Mina seevastu tundsin, et olen kaheteist aasta ja ühe kuuga oma capuccino ära teeninud küll. (Ainult nii kaua pidingi seda Suure Venna sünnist arvates ootama!)

Härraste lahkumine areenilt

Alguse sai kõik umbes paar päeva tagasi, kui härra rõõmustas meid oma visiidiga. Umbes kahe päevaga kasvatas ta lapsi, lahendas minu mure maksakastmega (vt eelmine postitus), viis poisid juuksurisse (kust nad naasesid nagu vennad soldatid), planeeris ümber meie köögi prügimajanduse ning vihmaveekogumissüsteemid, osales seeneretkel, vaatas Suure Vennaga jalgpalli,  küttis kaks korda sauna ja kasvatas veel pisut lapsi.

(Ainult vanade fotoalbumite vaatamiseni ja terrassi ümberehituseni ei jõutud.)

Seejärel pakkis ta kokku Väikevenna ning Väikevenna jalgratta ning nad istusid laevale, et minna lilli kastma ja sõita jalgrattaga ümber järve.

Kuni mina tegin oma hommikust ujumistiiru, lahkus ka Suur Vend. Tema läks küll ainult sõbra ja sõbra isaga kalale.

Nii vaikne on, nagu oleks elu planeedil otsa saanud.

Mehed – köögiviljad, koerad ja NBA

Täna oli mul lühem tööpäev. Ostsin poest lillkapsa, pastinaagi ja suitsujuustu ja keetsin ise suppi. Krutoone tegin ka ja puha.

Kui siis Suur Vend koju jõudis, juhtisin ta tähelepanu supile pliidil.

Jah, ma vaatasin, et siin on mingi rõve asi!

Õnneks on mul tütar ka, ning tema sööb köögiviljapüreesppi küll.

Pärast käsime Suure Vennaga arenguvestlusel ja Kõrreke tõi samal ajal Väikevenna lasteaiast koju.

Kõigil läks hästi. Laps sai koolis kiita, kuigi kurtis, et inglise keel olevat igav ja koolitoit ei maitse. Lemmikõppeaine on kehalise kasvatuse kõrval loodusõpetus.

Viisin poisi trenni. Kõrreke raporteeris kodus, et Väikevennaga läinud umbes kaks korda kauem aega, kui siis, kui ta üksi oleks tulnud. Väikevend rääkinud juttu iga koera ja kassiga ning läinud vahepeal selleks koguni tuldud teed tagasi. Kui küsisin hilem Väikevennalt, kuidas tal kojutulek läks, sain ammendava info pruunitriibulisest kassist, koerast kes limpsis ja koerast, kellele ta oli visanud tokki (aga kes seda talle tagasi ei toonud).

Kas on tarvis lisada, et ka Väikevend ei söönud köögiviljasuppi?

Sõitsin oma suuremale poisile trenni vastu. Nad tulid koos sõber G-ga – viimane on muuseas Väikevenna suur lemmik – ning rääkisid, et kavatsevad suureks saades hakata mängima NBA-s, Miami Heatis ning siis nad võivad kohtunikule öelda, mida tahavad. Eesti keeles.

Tuleviku pärast ma siis ei muretse.