Monthly Archives: veebruar 2019
Veebruar kui selline jätkub
Ma ei teagi. Kui lapsed olid väikesed, oli mul vähe aega, sest lapsed olid väikesed. Nüüd ei ole lapsed enam väikesed, vastupidi, valdavalt on nad must suuremaks kasvanud, aga aega on ikka vähe. Kuhu see kaob, on hea küsimus.
Veebruar on muidugi tihedalt kohustusi täis olnud, seda küll. Töiseid – ja seda mitmes plaanis – ja muid. Omamoodi muidugi tore ka. Näiteks hommikul tööle sõites lapsega Eesti lippu lauldes või monumentide-teemalise õppekäigu jaoks korrates. (Tema vastutada oli Hugo.)
Ja Tõe ja õigusegi vaatasin töökohutuste raames ära. Oli see vast film! Ilmselt lähen veel, ehk võtan Mammagi kaasa. Mamma muidugi küsis ehteestlaslikult, mida sa arvad, kas see mujal maailmas võiks ka inimesi kõnetada. Ma ei olnud sellele üldse mõelnud, seda filmi oli ju lihtsalt meile endile väga vaja. Perevägivald, tõe ja õiguse tagaajamine, piiblilugemine ja protestantlik eetika. Üks hirmsam kui teine, ja armastust ei tulegi. Eks sunnib ka endasse vaatama. See lakkamatu töötegemine, rabamine ma ei tea mille nimel. No ja vist ikka see tõe ja õiguse tagaajamine ka. (Ehkki see on vist vanusega kuidagi vähemaks jäänud.) Ei ole mugav vaatamine, aga vaatamata jätta ka ei saa.
Nii et otsustasingi võtta mõne vaheaja päeva täitsa iseendale ja puhata. (S.t teha tööasju ja kodutöid väga rahulikus tempos.) Väikevend sõitis oma isaga suusatama. Kõrreke ja ta peika kolivad üürikorterisse. Suur Vend on leidnud pruudi – ja selgus, et see võtab veel rohkem aega kui jalgpall. (Kontoväljavõtetes on Mäki asendanud kohvikud ja lillepood…)
Igav keskealine inimene olla on rahulikum (kuigi mitte odavam, sest keegi peab ju need teismeliste hobid kinni maksma).
