Kas veebruaris on elu?

Selle aasta veebruaris on mind aegade algusest saadik painanud küsimus leidnud vastuse.

Ja mitte ainult hommikuti, kui on näha, millega kass Kuki jälle hakkama on saanud. (Aga ta paneb oma pea nii armsalt sulle pihku, justkui paitaks sind oma pehme käpaga ja lööb seejuures lakkamatult nurru. Nii et kes saab talle pahaks panna, et ta on leidnud Väikevenna toast liimipulga, minu juurest kätekreemi ning kraadiklaasi ja söögitoa laualt küünla ja nende kõigiga mänginud.)

Väikevend on osalenud veebruari teises pooles loodusmaja talvelaagris, kus käidi metsas loomade jälgedega tutvumas ning saunas koos jääauguvõimalusega. Väikevend käis jääaugus kaheksa korda.

Viimase kuu aja jooksul õnnestus mul päev enne vabariigi sünnipäeva sõita teist korda auklikuks auto rehv. Meeskolleeg pani mulle alla tagavararehvi.

 

Eesti sünnipäeva tähistati meil samuti innukalt. Väikevend käis klassiga Kevadet vaatamas. Õpetaja oli neile filmi tähtsuse nõnda selgeks teinud, et ehkki Väikevennal oli veel eelmisel õhtul olnud palavik, keeldus ta resoluutselt koju jäämast ja haige olemast. Pärast seda on ta pidevalt omaette laulnud kui mina alles noor veel olin. Film jättis talle sügava mulje (eriti loomulikult Toots).

Päris-tähtpäeval olid kiluvõileivad ja lipp, seejärel käisime Kõrrekesega omakorda kinos, tutvusime Novembriga. Ma ei tea, kas November on veebruaris parim valik. Pärast filmi vaatasime nõutult Kõrrekesega üksteisele otsa: kuhu kadus huumor? Ja meenusid ka Suure Venna muljed – tema käis oma klassiga ja vaatas filmi juba varem ära – et ehk need, kes on lugenud, saavad paremini aru.

Peaaegu oleks presidendi kõnet ka kuulanud, kuid kahjuks sel hetkel, kui proua president alustas, otsustas meie alumise korruse tualettruumi segisti voolik puruneda. Järgmised kaks päeva kuivatasin vaipkatet.

Vahepeal viisin oma vanima ja noorima lennukile. Lennuk viis nad isa juurde, veetma sportlikku nädalavahetust. Tutvuti onu Jukkaga, kes oli tegelikult 62, aga nägi välja nagu 40, nagu hindas Väikevend. Onu Jukkal oli majake just suusakeskuse juures, nii kaks päeva tegeldi mäesuusatamisega ja käidi ka saunas. (Mis oli tark tegu, sest kodus oli soe vesi kinni keeratud.)

Suur Vend käis pärast jalgpalli Vanaema juures vannis. Läksin talle sinna kuivade saabastega järele – polnudki ammu seal lapse järel käinud.

Täna õhtul oli siis Väikevennal ees suurem koduste tööde hunnik, torumees E tuli ja vahetas ära segisti (nii et nüüd saab jälle ennast kodus ka pesta) ning meie Suure Vennaga mõistatasime, missugune Kõrreke küll välja näeb. Sest nägin internetipangast, et värske stipendiaat (nad saavad sealt pasunamängu-kutsekoolist ju stipendiumi, ja esimene raha oli just üle kantud), oli kulutanud juuksuris jahmatamapaneva summa.

Rehvi on mul aega vahetama minna ülehomme, homme peale tööd olen oma onupojaga nimelt Mamma teenistuses.

Kõrrekesel on lokid. (Täie raha eest.)

Ja Väikevend saab oma onu Jukka juurde unustatud jaki ilmselt juba nelja nädala pärast kätte.

Ilmselgelt ON veebruaris elu.

(Väikevenna toast kostab endiselt kui mina alles noor veel olin.)

 

Advertisements

Pealinna teatrisse ja Mamma lumepallisupp

Nad on sul ju päris suureks kasvanud, nentis Väikevend heatahtlikult, kui me reede õhtul kooli juurest autoga koju sõitsime.

Tõesti, kuna mul jäi üks pilet ootamatult vabaks, sai Väikevend minu seitsmendikega kaasa teatrisse. Nad on kasvanud, ja olid Väikevenna suhtes armulikud – nii võis ka tema minna peale teatrit klassi ägedamate kuttidega Hessi – ja pääseda nii ema ja tema kolleegiga kohvitamisest!

Teatris vaatasime Printsi ja kerjust. Lapsed elasid kõik väga kaasa, ja kui lõpuks ikka õige prints krooni pähe sai, kostus selja tagant kergendatud yes! Minu jaoks on kergendus, et järgmisel reedel ma ei pea pealinna sõitma, nagu kahel viimasel nädalal. Need on küll toredad ja meeleolukad käigud, aga ma tahaks nüüd natuke aega nii, et ei peaks kell kuus ärkama ja  kogu aeg üle lugema rahasid ja lapsi.

Kuigi, etendus, nagu öeldud, oli tore ja hoogne ning JZ  nii kuninga kui ka kurja röövlipealikuna kuulata oli suisa lust. Võib olla võtan millalgi raamatugi ette?

Väikevennal oli üldse hea nädal, saksa keele vihik ei ununenud kordagi maha ja ta arvati kooli korvpallimeeskonda. (Ta poleks saanud olla õnnelikum, kui ta oleks NBA-sse pääsenud.)

Suur Vend õnnestus saata ühe gümnaasiumi lahtiste uste päevadele hoolimata ma-võin-ju-kodulehelt-ka-vaadata– suhtumisest.Nii et vähemalt siht on silme ees.

Aga kõige tähtsam selle nädala jooksul oli Mamma sünnipäevapidu. Menüüs oli karbonaad ja seenekaste, kurgi-tillisalat (kus Mammale iseloomulikult on tilli rohkem kui kurki), magustoiduks lumepallisupp. Ja siis loomulikult martsipanlilledega tort. Kinkisime Mammale kontserdipileti ja tulbid. Väikevend katsus suurema osa sünnipäevast kass Sabat allakorrusele meelitada. Lõpuks see tal ka õnnestus, kui ta kassi lihtsalt sülle võttis, hoolimata Sabakese metsikust rabelemisest. Lõpuks pääses ta vabaks. Kõik olid rõõmsad.

Kodus tuli Suur Vend sõjaga. Õppisime siis koos Suure Vennaga poolteist tundi teist ilmasõda. Ma usun, et mina võiksin tema range õpetaja käest juba täitsa nelja kätte saada.

Aga Mamma, nagu öeldud, saab homme seitsekümmend kuus. Kui ma juukseid käisin lõikamas, ütles mu juuksur, et juuksejuurtel on juba halli, aga veel saab niimoodi kammida, et välja ei paista. Õudne lugu – siis oled vist tõesti vana, kui su laps halliks läheb?! (Minu omad on õnneks veel üsna kartulikoorevärvi, Väikevend küll pisut heledam.)

Mamma teeb muide suurepärast lumepallisuppi!

 

 

Nartsissid, roosid, parlamendisaadik ja värske õhk

Mul on laual suur vaasitäis nartsisse – kahtlustame Suurel Vennal allergilist nohu, nii et pidin selle kollase toreduse oma tuppa ära  tooma. Vaasitäis roose on siin samuti – peale seda, kui Kuki-Galileo oli neid söögitoa laualt neli korda ümber ajanud, tõin nad samuti oma lauale. Alpkannid on küll söögitoas edasi. (Need kassi ei huvita.) Mina olen neid saanud emalt igal sünnipäeval umbes viimased nelikümmend aastat või pisut rohkem ja ei pidanud ka sel aastal pettuma.

Mulle küll meeldib saada lilli, õnnesoove ja kallistusi. (Ja piimašokolaadid, mida ma ise ei söö, jagan laste vahel ära, hea, kui on täpselt kolmega jaguv arv.)

Nädal oli üldse hoogne. Suur Vend jäi küll haigeks ja oli suurema osa koolipäevi kodus. See-eest luges läbi kohustusliku kirjanduse raamatu ja kasvatas kasse.Väikevennal oli jälle pidu ja pillerkaar, kuna nende õpetaja oli haige. See, et õpetaja oli haige, oli küll kurb, aga seda, et õppida ei jäänud, hinnati seevastu kõrgelt.

Mina käisin reedel jälle pealinnas õppekäigul. Muu hulgas kohtusime ka lugupeetud parlamendisaadiku, haridusspetsialisti MS-ga. Ta oli intensiivne, värvikas, poliitiliselt absoluutselt ebakorrektne (ja kohati ka mõnevõrra õudne oma intensiivsuses). Lastele tehti muu hulgaks selgeks ka ristkorrutis, kõvasti karskuspropagandat ja absoluutselt mitte mingisugust valmispropagandat  (kui pastakas välja jätta). Kõigil oli väga lõbus.

Pärast tahtsid lapsed ka pealinnas šopata. Mis seal ikka. Lõpuks ostsin endale ka ühe .. no ütleme siis, et täpilise asja. Ja poistele särgid selga. Poistega on lihtne. Väikevenna maitse on sarnane parlamendisaadiku omaga, tollel oli ka umbes taoline graffiti-stiilis T-särk  (mida ta meile uhkelt demonstreeris)  ja Suurele Vennale tuleb osta võimalikult igavaid musti ja halle riideid. (Nii et musta-halli triibuline särk oli täitsa hea valik.) Kõrrekesele ma midagi peale sokkide osta ei julge (aga neid on tal alati vaja.) Kogu ostetud tilulilu kiideti heaks. (Ma polnudki vist mitu kuud niimoodi nimekrja- ja eelarveväliselt poodelnud, väga tore oli üle pika aja.)

Laupäeval lõpetasin järjekordse nordic noir raamatu ja alustasin Enn Soosaare Isa ja ajaga. Pärast kõiki neid  vääritimõistetud, vägivaldselt koheldud ja intensiivse siseeluga hälbinud rootslasi on see tõeline sõõm värsket õhku.