Orus ja mäel

Terve see kuu on olnud selline üles-alla kõikumine. Vahepeal on kõik väga all. Ja siis jälle viuhti! üleval. Orus-päevadel tuli ette vaidlusi inimestega, kellega ma tegelikult üldse vaielda ei taha, esines olukordi oih!-mul-on homseks-vaja-pidulikke-kingi/musta-riietust-hundikostüümi-alla! Siis sai veel printeri kassett tühjaks, poodi minnes ununes rahakott koju ja väljas sadas vihma ja oli hall.

Kõrrekese kõikumised on seotud loomulikult uude kooli minekuga järgmisel sügisel. Kinnituskirja sellest kõige õigemast nõiduse ja võlukunsti koolist tuli meil ikka päris pikalt oodata. Aga eile see tuli! (Eks ma pean nüüd esmalt iseennast ümber programmeerima, sest olin lapsele nii innukalt selgitanud teise valiku kooli voorusi, et jäin neid ise juba täiesti uskuma.) Laps ise oli väga õnnelik, väiksem vennastest hakkas erutusest üles-alla hüppama ning siis tormas õde kallistama, suurem jooksis oma arvutimängu juurest(!) seda minu laua taha vaatama, jäi sõnatuks ning pühkis midagi silmanurgast (küllap läks puru silma). Mina rõõmustasin ju ka – sest lapsed rõõmustasid – ja lõpuks on ju tõesti kena, kui peres on oma nõid.

Täna paistis kevadine soe päike ning läksin autoga ülevaatusele. Minu ustav neljarattaline sõber osutus olevat heas vormis, ainult parem tagumine stabika kont lõgiseb pisut.

Õhtul toimus  Suure Venna kooliteatri etendus. Kõrreke esines seekord vaid kooris lauldes, kuid poisil oli, võiks öelda, kandev roll hundiisa näol. Mis seal ikka öelda, hästi tehtud. Käisime koos Väikevennaga vaatamas ja olime mõlemad võlutud. Meie Suur Vend, mõtleks. Aplodeerisime südamest.  Kodus kiitsime ja patsutasime.

Näitleja ise oli samuti pärast kõrgendatud meeleolus, aitas koguni Väikevennal matemaatikaülesannet teha.

 

 

Üheksas kord

Igal aastal aprillis, alates Kõrrekese esimesest klassist, on need meie pere jaoks olemas olnud. Esimestel kordadel esineti klassi või mudilas- või poistekooriga algusosas, seejärel lastekooriga keskpaigas ning nüüd noortekoori, poisteansambli ning orkestriga päris lõpus.

Iga aasta juhtub midagi seoses Kõrrekesega – küll selgub viimasel hetkel valge pluusi puudumine, küll ununeb flööt kohvikusse. Seekord jäi ta lihtsalt bussist maha, nii et tuli ta tipptunni ajal aulasse toimetada ja ise enam-vähem järgmise hingetõmbega kah kohale sõita. Noh, fagotiga liigubki inimene aeglasemalt kui flöödiga, nii et loogiliselt võttes on siis kergem ka bussist maha jääda.

Sedakorda tuli üle mitme aasta ka Väikevend kuulama. Eks tal ole seal lisaks õele-vennale ka mitmeid naabrilapsi ja-muidu-tuttavaid. (See laps tunneb enam-vähem pooli inimesi.)

Kuna Suur Vend oli käinud päeval kooli esindamas korvpallivõistlustel, siis ma ikka lootsin, et jõuab noortekoori ajaks tagasi. Vähe sellest! Nad laulsid oma klassi poistega lastekoori ees solisti, poisteansambliga Veskimeest – no nii ilusti, et võttis ikka silma märjaks – ja siis veel noortekooris.  Kõrreke laulis samuti nootekooris ning mängis kõigis kolmes erinevas orkestrikoosseisus. Fagotti. Mis oli endine, oli kõiki numbreid fotografeeriv ja filmiv korüfeest bioloogiaõpetaja ja ringisagivad väikelapsed.

Ja nagu imedest veel vähe oleks, tulid ka kõik kolm, isegi Suur Vend, pärast Pierre´i kooki sööma. Suur Vend rääkis korvpallivõistlustest ja oma ajalooõpetajast; Kõrreke võimalusest fagotimängijana laulupeorongkäigus marssida ning oma ajalooõpetajast. (Viimane on neil kahel ühine.) Väikevend rääkis oma päevasest kontserdikülastusest – klassiga oli käidud Rootsi löökpilliansablit kuulamas. Kõik olid jutukad ja rõõmsad.

Ei ole üldse saada oma lapsi ühele pildile. Tuleb lihtsalt oodata, kuni nad mõlemad noortekoori-ealiseks sirguvad.

Ei ole üldse raske saada oma teismeeas lapsi ühele pildile. Tuleb lihtsalt oodata, kuni nad mõlemad noortekoori-ealiseks sirguvad.

Midagi rohelist

Mõni päev tagasi pöördunud murelik väikevend oma õe poole – õde on ilmselt kõige targem inimene, keda ta teab – mureliku küsimusega. Nimelt tuli ju Väikevend loodusmajast koju herneste, sibula ja tupsrohtliiliaga. Hernestest tuli imelikku lõhna, kaebas Suur Vend, ning need viisime karbiga õue. Aga sibul ja tupsrohtliilia elavad aknalaual kenasti edasi. Väikevenna küsimus puudutas nimelt neid imelikke rohelisi asju, mis sibulast välja tulid. Kas see on ikka normaalne?

Ilmselgelt on Väikevenna teadmatus ema viga. Väikevenna ema ei armasta nimelt absoluutselt aiatöid. Jah, tuleb tunnistada, et kui kolleegid arutavad küsimust, kas tomatitaim kasvab paremini, kui tema alla panna räim, siis olen mina ebatavaliselt vaikne. Minu poolest võiks see olla ka tindikala või piraaja.  Armastusega aia- ja metsasaaduste ja nende korjamise vastu minu huvi kahjuks piirdub. Olen kuulnud räägitavat, et see pidavat tulema koos vanusega. Kahjuks minu puhul – vähemalt hetkel veel – sama paikapidamatu, kui väide, et kui sa rase oled, tuleb heeringaisu. Ei tulnud!

Muidu läheb meil kõigi kevadete moodi, väikeste nüanssidega muidugi. Lapsed valmistuvad kooli aulakontserdiks, Väikevend traageldab oma sõpradega ringi – küll palliplatsil, küll rulluiskudega kodutänaval, Kõrreke tegeleb endiselt sisseastumisega – mis, nagu ma olen aru saanud, on palju vaevarikkam, kui kusagilt välja astuda – ning Suur Vend otsustas minna ühest jalgpallitrennist teise. Lisaks ilmutas ta eakohast kangelaslikkust, jäädes ellu, olles kaks nädalat ilma telefonita. Siis panustas ta oma taskuraha, jõulaegsed kinkekaardijäägid, isa tegi oma panuse, ema oma ning ka Väikevend, kellel oli oma vennast ikka tõsiselt kahju, tõi isa-juures-käigust üle jäänud viieka. Saigi telefoniraha kokku. Õnneks pole ju tänapäeval palju vaja!

Midagi rohelist on puude ja põõsaste küljes, rattad on hoolduses ära käinud ja isegi kass teeb hommikuti õuetiiru. Pole ju palju vaja?

 

Tuleb. Emotsioonidega

Selleaastase kevade teema on meil loomulikult Kõrreke astub sisse. Mis tähendab, et mitte ainult asjaosaline ise, vaid ka kõik ülejäänud on ärevil. Laps muretseb: äkki ma rääkisin vestlusel liiga palju raamatututest? Mul jäi mainimata esikoht looduskonkursil! Miks nad ütlesid, et soovivad mulle jõudu edaspidiseks? (See tähendab kindlasti, et nad ei taha mind!)

Olen rääkinud lapsele kõiki enda sisseastumise lugusid. Meenutanud tema enda omi. Rääkinud ka valikus järgmisena kirjas oleva kooli voorustest nii, et ma tundsin juba ise ka, et äkki ta peakski hoopis sinna minema. Püüdnud viia lapse mõtteid mujale. Lohutanud ja patsutanud. Teinud seda üksi, koos vendaega ja telefoni teel on ühinenud ka härra. (Nii et lõpuks hüüdis mu tütar telefoni: Lõpetage ära oma Aafrika vanasõnadega, ma tahan rahus kurvastada – kui härra hakkas teda rahustama samade sõnadega, mida mina juba teinud olin. (Lapse resümee: on näha, et te olete … ee… pikka aega koos olnud… – Ma ise kartsin, et ütleb juba tegelikult päris sarnased.)

Aga noh, ega me vist enne maha rahune, kui mingi selgus käes. Väikevend on samamoodi rahutu – aga mis siis saab, kui õde ei saagi kuhugi?

Igal juhul lapsega kaasamuretsemisele keskendumine on hea, sest sel nädalal oli mitu muud jama. Ja kuna tegu oli puberteedist tulenevaga, siis oli see enam vähem ju kohtumine force majeure‘ga ja sellega pole ju ammugi midagi peale hakata. Force majeure‘i tunnetab ilmselt ka Suur Vend, kelle telefon on trauma tõttu koomaseisundis ning kes pigem on ilma telefonita, kui lepib isa ja ema poolt pakutava summaga uue telefoni väljavalimiseks. (Tema jaoks on vääramatu jõud siis vanemate taipamatus korralike tänapäevaste telefonide hindade teemal). Aga – ma sain nagu tellimise peale kaks toredat isiklikku kirja inimestelt, kellega ma muidu igapäevaselt ei suhtle, ning lisaks rõõmustas Väikevend mind elu esimese etteütlusega, mille hinnanguks oli kiitust väärt. (Muidu tal kipub ikka hooletusvigu sisse tulema.) Reedel viisin Väikevenna ja proua Vanaema bussi peale, kust nad omakorda pidid minema laevale ning lõpuks pidi härra nad teisel pool lahte auto peale võtma. Reis on praeguse seisuga möödunud kenasti – isegi kaasapandud matemaatikaülesanded on ära lahendatud.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Täna, Botaanikaaias

Käisime täna Kõrrekesega peale tema muusikatunde (need võtavad tal laupäevalgi umbes poole päevast) uues idamaises restoranis ja pärast botaanikaaias jalutamas. (Kutsusin muidugi ka Suurt Venda, kuid ta ütles, et ta ei saa tulla, kuna tal pole telefoni.) Tütar rääkis, et lapsena tundunud botaanikaaed talle täiesti maagilise kohana. Ma arvan, et nii see ongi. Isegi taevas on sealt vaadates teistsugune. Sinililled, krookused ja esimesed tsillad olid juba õitsemas, lapse jooksid treppidest üles-alla ning pea iga lillepuhma juures oli keegi, kes seda parasjagu pildistas. Uskumatu, aga ta on tulekul!

Kevad, kõigest hoolimata.

OLYMPUS DIGITAL CAMERA

Väikevend pidi joonistama koolis sel nädalal pildi oma kodulinna kõige ilusamast kohast.  Kevad Botaanikaaias