Ilusast elust

Ma ei oskagi nüüd kohe pauhti! öelda, missugune see ideaalne nädalavahetus peaks olema, aga üsna selge, et see ei alga juunioriga traumapunktis istudes.

Nagu näiteks meil. Sest eelmisel õhtul (olin otsustanud endale reedel-laupäeval pisut eraelu lubada, nii et tulin koju ehk poole kümne ajal) kohtusin trennist tulnud lapsega parasjagu siis, kui ta telekast naljasaadet järele vaatas ning kui ta siis muu sekka poetas, et oli trennis kukkunud, ei sanud ma kohe aru, et lugu on tõsine. Tõsidust mõistsin ma järgmisel hommikul, kui laps ühel jalal putru sööma (mida ta lõpuks siiski mitte süüa otsustas) hüppas.

(Ja kui nüüd mõelda, siis ärkasin ma laupäevasel hommikul vist selle peale, et juuniorkass üritas mööda seina üles ronida ning kui see ei õnnestunud, siis haaras lihtsalt tüki tapeeti hambusse.)

Niisiis, umbes poolteist tundi EMOS ja kolm päeva pikutamisrežiimil. Huvitav, kas see arst on ise suutnud mõnda kümneaastast kolm päeva pikali hoida? Minul üle poole tunni ei õnnestunud.

Aga vähemalt ilusa kleidi jõudsin laupäeval selga panna – ja juuksed olid ka kammitud, kui ma kodust väljusin.

Seda, missugune peaks olema ideaalne isadepäev, ma ka päris täpselt ei tea. Sest need isad, kes meil siin võtta on, on surnuaial. Ülo ja Jaan, Julius, Aare, Albert ja August. Vello ka, tema küll isa ei olnud, aga onu ja vanaonu ikka, ja kedagi teist tal kah ei ole, kes talle küünla viiks.

Nii ma siis läksin, surnuaed oli ilus, lumine. Kõik isad, vanaisad ja onu Vello said oma küünlad.

Jäin mõttesse – onu Vello sünniaasta oli 1924 – ja suri ta enne, kui Mammagi temaga kohtuda jõudis. Põgenikelaagris Austrias olid tookord Väike Papa oma ema ja õega. Vanaisa Jaan värvati Saksa poolele mingit kontoritööd tegema. Mida tegi onu Vello? Helistasin Mammale.

Aa, Vello? Tema õppis Saksamaal lambakasvatust!

Sõja ajal? Saksamaal?

Ei, ta läks ikka enne sõda. Mina ka ei tea täpselt!

No jah. Vello kohta, kel oma peret ju polnudki, pole küsida enam tõesti kelleltki. Huvitaval kombel leidsin kodus guugeldades Vello hoopiski Vändra Gümnaasiumi vilistlaste hulgast.

Tegin kodus katlasse tule, puhastasin kasside kaste ja panin prae ahju. Tütar on bridži mängimas, nii et võisin  üheainsa lõunasöögi teha.

Väikevend on ka terve tänase päeva rõõmsalt ühel jalal hüpanud. Plaanile naabripoisiga õues sõjamängu mängida astusin ma otsustavalt vastu. Küll on aga paaril korral õnnestunud ta tõesti nii tubliks pooleks tunniks korraga voodisse pikutama saada. Ega see muidu poleks õnnestunud, aga neil oli viimati kohustuslikuks LL raamat murdvarastest koolis. See meeldis Väikevennale sedavõrd, et oli täiesti nõus vabatahtlikult sama sarja raamatuid edasi lugema. Elu parim raamat!

Aga õhtul, kui Kõrreke Lätist bridžiturniirilt tagasi tuleb, sööme isadepäevale mõeldes kooki. Mul on Wernerist terve karbitäis toodud. (Kui nädalalõppu mahub mõni tund eraelu, koogiküpsetamine ajakavva enam ära ei mahu.)

Tegelikult on kõik hästi. Sest kodus on kooki ja on soe, lapsed saavad oma isaga skaibi teel matemaatikat teha, kassidele ostsin uue kraapimisposti ja tütreke peaks samuti juba koduteel olema.

 

 

 

 

 

Kus nad kõik on?

Mul on hea meel, et lapsed on kasvanud iga-aastasest isadepäevapainest välja. See tähendab east, kus nädala sees peeti kusagil isadepäevapidu, kuhu minu omadel enda oma kaasa võtta polnud. Ja polnud ka vanaisa, onusid ega mõnda muud asendusliiget. Sest isa elab kaugel, vanaisad on surnud, onusid pole olemas olnudki.

Nii et hommikul, võrdlemisi päikesepaistelisel hommikul novembri kohta, läksime Kõrrekesega surnuaeda. Viisime küünlad. Mamma isale Juliusele, kuulu järele vähesest haridusest hoolimata väärikale töömehele. Seejärel Viktorile, minu ja ja härra õpetajale. Kellel teatud põhjustel endal küll lapsi polnud, aga kelle suurejooneline ja lõbus, kuid sellegipoolest alati pisut traagiline isiksus oli parim õppetund sallivusest, mis üldse olla saab. Siis Aarele ja Albertile, härra isale ja vanaisale. Ei ole ma neid kumbagi näinud, kuid tean, et Suur Vend on pärinud oma vanaisa välimuse. Enesehävitusliku algega iseloomu vististi küll mitte. Siis Papale, kes sõidutas Kõrrekest lasteaiast muusikakooli ning viis lõbustusparki – kummaline küll, aga see lõbustuspark oli siinmail veel Kõrrekese ajalgi. Papa isale Jaanile, kes sõdis valel poolel, langes sõjavangi ning tuli siiski tagasi. Sest tagasi olid ka peale kuueaastast Austria põgenikelaagrit Papa oma emaga. Ning samuti onu Vellole, Papa vennale. Onu Vellost on meie raamaturiiulis tema võõrsõnade leksikon ning Mamma juures tema kirjutatud raamat Pioneer Sulev. Ka tema suri suhteliselt noorelt, isegi Mamma pole temaga kohtunud.

Seal need mehed siis olid. Ilm oli surnuaias jalutamiseks mõnus, polnud ei külm ega porine. Rääkisin Kõrrekesele, mida ma neist meestest teadsin ja meenutasime üheskoos Papat.

Isadepäevalõunat sõime koos Vanaemaga – Mammal olid nimelt juba muud plaanid. Meil oli väga lõbus.

Õnneks tähistas Väikevend isadepäeva koos oma isaga ning on teel koju. Ma ei kahtlegi, et neil, kahel jutukal mehel, on omavahel paljustki rääkida.

Lapsepõlve süütud, muretud mängud

“Kas sa meile midagi ette ka loed?” kisasid lapsed.
“Seda ma võin,” sõnas Mymla. “Kuhu me viimati pidama jäimegi?”
Lapsed kordasid kooris:
“See-on-ühe-silmaga-Bobi-verine-kätetöö-ütles-politseiinspektor-Twiggs-ja-tõmbas-kolmetollise-naela-tapetu-kõrvast-välja-see-pidi-juhtuma…”
“Hästi, hästi,”katkestas Mymla. “Aga tehke nüüd natuke kiiremini…”
(Tove Jansson, Muumipapa memuaarid.)

Nädalavahetus oli tore, sest sai palju mängida. Muu hulgas õpetasime ka Väikevennale Tsitadelli selgeks. Ekstraverdina on tal muidugi raske oma kaartide koha pealt kuss olla, aga muidu sai ta kenasti hakkama.

Tütar Kõrreke seevastu koristas oma toa suisa palavikulise õhinaga. Ehk tuli see sellest, et tal ongi reedest saati palavik? Põhimõtteliselt lõppes asi sellega, et tütarlaps tõstis kogu toas mööbli ümber (seda mängu armastasin Kõrrekese eas ka mina.) Ning veel võttis ta kuulda mu soovitust ja vana nukukast ootab ukse kõrval keldrisse viimist. Tegime veel enne errusaatmist ühispildi ka (ainult Kusti püksid olid kahjuks kadunud.)

Vasakult: Liisa, Kirsi, Reeta, Kusti

Pildil vasakult: Liisa (snd 2001), Kirsi (2006), Reeta (2003), Kusti (2003).

Liisa tõi Kõrrekesele, kes oli just saanud Suureks Õeks, Saksamaalt Papa. Kirsi oli viimane, saadud kas sünnipäevaks või jõuluks. Kirsi on ühe jalaga, teine jalg tuli puu otsast alla kukkudes küljest. Reeta on samuti saadud sünnipäevaks, talle tegi Kõrreke ikka patse. Kusti oli Suure Venna nukk ja tema lahutamatu kaaslane. Ka Kusti on invaliid, vigastatud käsi püsib küljes vaid tänu sidemele. Ja nagu öeldud: lisaks käele on kadunud ka tema püksid ja müts.

Väikevend pehmetest mängudest eriti ei huvitu. Aga me ehitasime temaga eile kindlust, kaitsetorni tegime juba varem.

Selline on tulemus:
jaan13 029

Mängimist jätkub tundideks. Ainus oht, et keegi tuleb ja paneb näiteks pahad mehed heade karpi. Siis pole Väikevenna nördimusel piire. Mõnikord räägivad sõjamehed rumalate sõnadega. Siis käsib ema pealikul oma mehed korrale kutusda.

Ajad on meil nukkude kodu ja kooliga võrreldes tõesti muutunud.

Ka lugemises on Väikevend päris tubli. Tõin hiljaaegu töölt koju paki Imelisi Ajalugusid, nüüd istub Väikevend süvenenult laua taga ja loeb täitsa kenasti:

Enamasti täitsid ninjad oma ülesandeid märkamatult. Nad olid kindluste vallutamise meistrid – ronisid hääletult üle müüride ja tapsid valvurid.

Isadepäevast. Lihtsalt

Tänavu oli viies sügis, kui oma isale koogi asemel küünla viisin. Lasteaias sedakorda pidu polnud. Õnneks. Ja eelkoolis meisterdatud kaardi andis Väikevend isiklikult oma papsile eile üle. Nii et perekondlikus plaanis oli olusid arvesse võttes kõik absoluutselt rahulik.

Nii rahulik, nagu muidugi saab olla päev, mil Väikevennal olid elu esimesed jalkavõistlused. Tulemus: medal ja marraskil põlv. (Olgu täpsustuseks öeldud, et kui välja jätta kulla võitnud narvakad, saidki kõik ülejäänud lihtsalt medalid.) Meie Suure Vennaga elasime kaasa.

Aga, nagu lubatud, siis isadepäevast. Kunagi mitmeid aastaid tagasi andis üks vanema põlvkonna vaimulik intervjuu. Ta ütles, et nõuanne, mille tema isa talle andis – see nõuanne peab siis tänaseks olema nii saja aasta tagune – see nõunanne oli mitte kurameerida tütarlapsega, kellega pole plaanis abielluda. Tänane nõuanne oleks siis ehk mitte teha lapsi naisega, kellega pole plaanis lapsi üheskoos suureks kasvatada?

Ah, mis siin ikka. Elu on ebaõiglane. Nõnda arvas kahtlemata Väikevend, kui ta mind trennist tagasi oodates oli meisterdanud plakati loosungiga Süia! Kahjuks sai plakatist enne, kui ma pilti teha jõudsin, Hiiremaa raha.

Papa ja inglite küsimus

Papa sünnipäev oli aastaid kindlamast kindlam märk: suvi on nüüd tõesti käes. Päike ja vihm, sääsed ja grillvorst on muidugi maailmas endiselt olemas, kuigi Papa ise on juba kolm aastat ära.

Surnuaiale jõudsime õhtupoole pärast vihma. Ikka karikakrad rukkililledega, Papa lemmikud.

Küsisin lastelt, mida nad Papast mäletavad. Kõrrekese mälu ulatub tagasi aega, kui Tartus, Tähtveres, oli veel lõbustuspark, kus nad Papaga ka käisid. No rohkem kui kolmene ta küll siis olla ei saanud! Hiljem oli just Papa see, kes Kõrrekel lasteaias järel käis ja ta muusikakooli viis.

Suur vend ütles, et tavaliselt on vanainimesed ropud*, aga Papa ei olnud. Tema toimetas Papaga tegelikult kahekesi kõige rohkem, neis mõlemas on ilmselt sellist peremehesoolikat.

Väikevend Papat muidugi ei mäleta. Aga vahetult enne Papa viimast haiglasseminekut oli ta Papa-Mamma hoida ja oli andnud neile tõelise klaverikontserdi. Kui ma lapsele järele tulin, oli Papa elevil:

Sa ei kujuta ette, kuidas ta mängis. Ise muudkui kuulas ja mängis!

(Hiljem pole etteastet korratud.)

Seejärel  sõime Papa auks pannkooke. Papa ise tegi neid suurepäraselt. Mäletan,  kuidas ma pühapäeviti pidin ikka Mammat, kes armastas kaua magada, üles äratama minema. Pannkoogid olid selline ettekääne. Väga maitsev ettekääne igal juhul. Isegi kui ma olin selline parajalt vastik teismeline, ei suutnud ma pühapäevahommikusele idüllile vastu seista.

Õhtul kodus  kutsus naabritüdruk Väikevenna õue. Rõduuks oli lahti ja ma kuulsin suurt vaidlust, mis lõppes piiga solvunud mina-enam-kunagi-sinuga-ei mängiga. Kui ma rõdule jõudsin, lükkas tüdruk, lõug solvunult ees, nukuvankrit kodu poole.

Milles asi, pärisin.

Me vaidlesime, kas inglid on olemas. M ütles, et ei ole ja mina ütlesin, et on ja siis me läksimegi tülli.

Õnneks kärutati nukuvanker siiski tagasi ja lapsed leppisid ära.

Õhtul vannituppa pesema tulles seletas Väikevend murelikult: Kui ta niimoodi räägib, läheb ta ingel võib olla närvi ja läheb minema. Mõne väikese tita juurde.

*Kust on pärit read raugad on ropemad veel? Ma olen väga häiritud, et ei suuda meelde tuletada.