Hammas, torm ja elu mõte

Olen loomult kergestimõjutatav – öelge mulle, et tuleb maailmalõpp ja ma valmistun tõsimeeli küünlavalgel blogima. Ütlete, et torm – ja ma varun jälle küünlaid – olgugi, et vaniljelõhnalisi – ning kütan ahju. Tegelikkuses oli tormi ainus silmaganähtav tagajärg see, et hommikusele jalutuskäigule läinud kassil oli tõeline bad hair day.

Väikevend on nädalavahetusest saadik võrdlemisi erutatud – nimelt hakkas tal logisema hammas. Tema esimene. Sama kurb, kui ta enne oli erutatud, oli ta esmaspäeva hommikul, kui selgus, et hammas oli öösel ära tulnud. Pisarad suisa purskusid silmist. Suur Vend säilitas külma närvi ning soovitas voodisse vaadata. Seal see hammas oligi! Ning järgmine juba loksub.

Tütar Kõrreke seevastu tuli ja teatas, et tema on leidnud elu mõtte. Selleks on šokolaad. Ta pakkus ka teistele. Elu mõte oli martsipanitäidisega ning maitses oivaliselt.

Kust saada värvi juurde?

Mida ma vaheajal tegin? Koolitused ja kodune koristamine, see kõlab just täpselt nii kahvatult, nagu kõlab. Külma aja riided otsisin garderoobist välja ning väikseksjäänud sorteerisin kaltsudeks ja edasiandmiseks. Viisin ohtlikud jäätmed, näiteks kaks elavhõbedakraadiklaasi, hulga vanu patareisid ja laadijaid, jäätmejaama. Triikisin hunnikute kaupa pesu. Ühesõnaga, kõik sellised asjad, mida pannakse tähele ainult siis, kui need tegemata jätta.

Lastega koos ei teinudki justkui midagi erilist. Paaril korral käisime väljas söömas. Väikevend kulutas oma vanaemadelt tunnistuse eest preemiaks saadud raha kärmelt ja sihiteadlikult legole, korvpallile ja taskulambile. Kõrreksega käisime samuti koos šoppamas. Asi lõppes sellega, et minu kindel otsus mitte osta endale juurde musti riideid sai sealsamas põrmustatud musta kampsuni ja seelikuga. Leevendasin oma tegu värviliste sukkpükstega. Kõrreke ostis ainult šokolaadi.

Homseks on kõik valmis. Kingad viksitud ja joped pestud. Äärmiselt iseloomulikuna leidsin ma Väikevenna jopetaskust patarei ning Suure Venna omast tühja piraaditossu karbi. (Ta ostab nüüd usinasti pauguvärke, mida alla-kaheteistkümnestele ei müüdud. Ütlesin, et kutsugu siis vähemalt järgmine kord mind ka pauku ja tossu vaatama. Et no midagigi.)

Oma esimese kohustusliku kirjanduse raamatu – Jussikese seitse sõpra – luges Väikevend samuti täna hommikul, otse minu triikimislaua kõrval läbi. (Vanal ajal istuti ema voki kõrval, kui lugema õpiti. Suurt vahet justkui pole.)

Lapsele järgmisel nädalal enda teatrissemineku ajaks trennisttoojat ja õhtust seltsi organiseerides tekkis vahepeal tahtmine käed üles tõsta ja nentida koos Väikevennaga: Emme, keegi teine ei saa ju mind tuua ega minuga õppida, sa peaksid minu juurde jääma! Noh, lõpuks saime ikka logistika paika.

Nägin unes, et õpetasin kellelegi autosõitu ning mu sõiduõpetaja karjäär sai õnnetu otsa, kuna mu õpilane sõitis joonelt ühesuunalisele tänavale valesse suunda. Hea kolleeg oli seevastu näinud unes, kuidas meid temaga töölt vallandati, kuna me olime läinud töö ajal šoppama – tagasi jõudes oli meie klasside ustel sildid õpetajaks kõlbmatu. Siia võib veel terviklikkuse mõttes lisada, et mu vanem poeg kurtnud oma isale, et ema olevat viimasel ajal närviline.

Ilmselt nii ongi.

Äkki aitaks näiteks puhkus Lõunamere saartel – umbes nagu Pipi viis Keskutajaga Tommyt ja Annikat – või siis näiteks juuste värvimine?

Kertu

Eile õhtul käisime vaatamas, pr Sehkendajaga koos. Algas kõik nagu süütu meelelahutus – kohvik ja jututund.

Aga kinos võttis asi teise pöörde. See pole enam see meeldib-ei-meeldi-teema. Filmide puhul, mis mõjuvad, ma olen varem ka hakanud järsku lõhnu tundma. Et tunnedki, kuidas lõhnab Villu kodu, kuidas lõhnab küla jaanitulel või haiglas.

Oh, ja see armastus. Kuidas see kohe tuleb ja tabab ja pääsu pole.

Muidugi saad mõistusega aru, et Kertu isal oli õigus, kui ta kirjeldas Kertu ja Villu lapse tulevikku. Kas just ses mõttes, et lapsest saab lollike, keda teised kividega pilluvad,aga laiemalt. Selline vastikult realistlik tulevikuprognoos. Sest joodik jääb joodikuks, ullike ullikekeseks, vägivaldur vägivaldseks, ja vähihaiged surevad. Vähemalt päris maailmas. Nii et muinasjutuliselt helge lõpp saab olla vaid hetk.

Aga vähemalt oskasid Villu ja Kertu oma hetkest rõõmu tunda.

Tervest saalitäiest nuttalöristajatest hoolimata.

Kes on näinud, palun öelge, kas ja kuidas te sellest filmist üle saite.

Maailm väljaspool koolikella kuuldeulatust

Koos selle kooliaasta esimeste tunnistustega on käes ka luba hinge tõmmata. Viimasel nädalal kukkusid suur osa lehti puude otsast alla. Mina ja Väikevend käisime õppekäigul Riia linnas ning Jurmala veepargis. Oli märg ning lõbus. (Ettevaatlikuks oleks küll pidanud tegema Väikevenna tähelepanek punaste trepiastmete kohta: See on vist küll veri!) Peale esimest lõbusõitu torust kirjaga extreme keeldusin ma Väikevennaga edasistest ekstreemsustest. Aga õnneks oli Väikevend sõbrunenud tütarlastega kuuendast beest, kes ta mõneks ajaks adopteerisid ja üheskoos kõik ülejäänud torud ette võtsid. Tagasiteel jäi Väikevend magama esmalt bussis, seejärel autos ning lõpuks ka oma voodis.

Mingil moel sain ma hommikul voodisse kleepunud lapse sealt veel kahel hommikul kätte. Siis lõppes esimene kooliaveerand ära ning laps oli vabatahtlikult enne seitset üleval ning riides. Müstika!

Laste jaoks oli ilmselt samaväärt kummaline, et laupäeval ei sunnitudki neid tube koristama, vaid pandi hoopis auto peale ja mindi sügisvärve imetlema. Kahjuks oli küll, nagu juba öeldud, suur osa lehti puude otsast alla kukkunud. Kala- ja sibularestoranis oli külm nagu alati, aga nastoika pani põsed õhetama ning tegi olemise justkui soojemaks. Õnneks sai lisaks kalale ka kana.

P1050461

Peipsi äär elab oma elu. Sibulavanikud, lapsed jalgrattal (ilma kiivrita) ja redeli peal – abis vanaisal katust parandamas- koerad, kassid, habemikud vanamehed, haned.

Aga uskumatu siiski, et elu on ka seal, kuhu koolikella pole kuulda.

Tunnistused olid muidu head.

Me nüüd siis puhkame pisut.

Teel koolist koju saab igasugu asjadest teada

Tead emme, seal korvpallitrennis, kus ma käin, ma nägin ühte tähtsat naist. Tal oli kõhu peale kirjutatud “Perfect” ja tal olid vuntsid!

Aga mis need on?

Oleme jõudnud toidupoe kassa juurde, kus kommide ja nätsude kõrval on kondoomipakid.

Need on kondoomid, Väikevend.

Aga milleks need on?

Neid kasutavad suured inimesed, kui nad ei taha lapsi saada. Aga sinul neid veel vaja ei lähe.

Ma arvan, et ega need mulle ei maitseks ka!

Tugigrupp teismeliste poiste vanematele

Seekordsel kuuenda klassi lastevanemate koosolekul olid osalemas peamiselt poisslaste vanemad.

Ta ju ei räägi kodus midagi! kostus pea ühest suust.

Õnneks selgus, et kõik oligi endiselt hästi. Kuigi lapsed kaebavat õpetajalegi imelike nõudmistega vanemate üle. Üks olevat käskinud vaiba sirgu tõmmata, teine jälle õhtul koti kokku panna.

Imelik küll, koolis olevat nad silmapaistvalt soliidsed, intelligentsed lapsed (matemaatikaõpetaja iseloomustus klassile).

Koosolekul oli ka (poisslaste) vanemaid, kes polnud veel kuulud sõnu mikromootor ja tiivik. (Ja need olid needsamad vanemad, kes kuus aastat tagasi, kõige esimesel lastevanemate koosolekul kurtisd siirast muret: matemaatika vihikul pidi roheline paber olema, aga sellel rohelisel, mis meie leidsime, olid pardid peal!)

See oli otsekui mingi ühise mure käes oleva tugigrupi kogunemine.

Noh, nädalavahetusle Oomipoes näeme! kõlas reibas hüvastijätt.

Kodus leidsin kuuenda tsee õpilase pesuresti taga olevalt madratsilt. Ta oli varjunud anorakikapuutsi, telefoni ning ristatud põlvede taha.

Kooli kohta käivate küsimuste vastused olid heal juhul ühesilbilised, halvemal juhul mühatused. Ainus kord, kui mulle vastati peaaegu, et isegi lausega, oli siis, kui ma lootuse kaotanuna küsisin, et kas ta eelistaks olla ematu orb, kellel pole sellist mõistmatut lapsevanemat.

Ei, ei taha! vaatas mu poeg mulle otsa, pilk täis üllatust. Kust emal küll sellised imelikud mõtted?

Kuu aega koolis käidud

P1050426
Väikevend on tänase seisuga läbinud esimese üheksandiku esimesest klassist (ja ühe kaheksakümneühendkiku põhi- ning ühe sajakaheksandiku keskharidusest). Üldiselt on elu endiselt tore. Hommikuti on vaja last ehk vaid neli-viis korda äratamas käia ning juba ta ärklabki. (Lasteaia päevil oli neid kordi vähemalt topelt).

Esimene bee on juba käinud metsas õppekäigul linde vaatlemas. Nähti küll vaid ühte, kelle nimi ei tulnud Väikevennale kahjuks meelde, kuid see-eest vannutas ta mind vihmasest metsast tulnuna koheselt endale binoklit ostma. Samuti on kohtutud politseinikuga, kellel polnud küll kahjuks kaasas revolvrit, kuid kes lubas lastel lahkesti katsuda kohta, kuhu revolver käib. Käeraudu oli ka näidatud ning manitsetud õiges kohas üle tee minema. Lisaks metsamehele ja politseinikule on käidud lapsukesi värbamas tantsutrenni, korvpalli, sulgpalli ja jalgpalli. Väikevend on kaotanud ja leidnud üles dressipluusi ja matemaatika töövihiku.

Veel osaleb Väikevend kunstiringis. Meil on kodus seinal juba koopamaal ning apokalüptiline kosmosepilt (vt eespool). Lisaks on valmis keraamiline taies. Kunstiringiga on lugu nõnda, et alati, kui on sinna minek, tabab Väikevenda kojuminevaid klassivendi vaadates tuhin samuti koju pääseda, aga kui ta juba kord kohal on, saab loomeind siiski võitu.

Järgmisel nädalal alustab tööd robootikaring.

Üks asi kooli juures on ka, mis Väikevennale väga ei meeldi. Nimelt tuleb kodus soravat lugemist harjutada.

Ning kui siis näiteks ema ilusasti palub, et ta tahaks kangesti teada saada, mis nende tegelaste – Anna ja Aadama ja eesel Iia ja rott Ruudiga – ikka edasi saab, teeb Väikevend emale hoopis hea ettepaneku: Sa loe siis lihtsalt ise edasi!

Eks ta lõpuks ikka mõistab, et force majeure´iga (mis esineb mõnikord ema kujul) pole mõtet võidelda ja lugeda ikkagi tuleb. Aga kui siis ema püüab samal ajal arvutist kirju lugeda või ajalehte sirvida, kutsutakse ta õpetajalikult korrale. Nüüd paneme suud lukku – Väikevend näitab piltlikult, kuidas võiks suu lukkukeeramine välja näha – ja kui on vaja midagi öelda, ütled piiks!

Noh, kui siis Väikevend loeb raadio puruks asemele raadio puru, ja ema teebki piiks!, on muidugi nalja palju.

Ja veel: nii ilusat tüdrukut, nagu oli lasteaiasõbranna A, neil koolis siiski polevat.

Aga muidu on päevad esimeses bees suurepärased!