Minu täiesti isiklik lugemisaasta, vol 2

I
Vahur Afanasjevi vaimukas ja väga isane Minu Brüssel sobis kevadiseks lugemiseks otsekui brüsseli kapsas kahvli otsa. Kergekaaluline ja hõlmatav. Pisut õel. Vaimukas muidugi ka, aga kohati pani ikka küsima, et kas näiteks mulle meeldiks olla tegelane selles raamatus. Mõnes mõttes muidugi kirjandusväline küsimus – aga kui see aeg ja ruum pole just väga kauged, siis tekib see ju paratamatult. No näiteks ekskaasa suured tissid on küll kujundina kena, kuid mitte samavõrd kena oma endise proua suhtes – vähemasti mitte juhul, kui neisse ei suhtuta mitte väärilise imetluse, vaid hirmuga. (Ee, vägisi tekib paralleel, et kuidas tunduks, kui mõni naine ootaks lennukilt oma meest, visualiseerides teda suure ja hirmsa – noh, lõpetagu igaüks siinkohal mõttekäik vastavalt oma kujutlusvõimele.) Aga muidu jah selline muhe lugemine, mõnusad puändiga lood ja kirev tegelaste paraad. Kevadiseks lugemiseks ülimalt sobiv.

II
See suvi ja küsimus, kas Ameerika on olemas, on minu jaoks selgelt seotud. Segased tunded ja konkreetsed vastused. Proua Kiini kirjad olid muidugi mitmes mõttes võluvad. Ennekõike muidugi siiruses, aga sellise inimese siiruses, kes juba neid kirjutades arvestab võimalusega, et neid loeb rohkem silmapaare, kui vaid saaja isiklikult. Ning kirjade toon oli kahtlemata täies vastavuses Underi monograafiaga, mida proua kirjandusteadlane samal ajal koostas ning mille sünnivaludele lugeja päris lähedale lubatakse. Tegelikult tuleb kirjadest välja ka ilus armastusromaan – väga tänapäevane – rahvuste, kultuuride ja vanuse (vähemalt vanuse, mida enamasti armastuslugudega seostatakse) ülene.

Teisalt ajasid mõned kohad ikka vaikselt muigama. No näiteks kirjeldus auväärt kõrgkooliõppejõududest teineteisele võimalikult mõttetuid jõulukinke tegemas. Või siiras imetlus plastikjõuluvanade üle, kes keskklassi majade korstnatest välja piiluvad. Osturallielamuste ülevaade. Ühe heategevuskampaania laiendamine kogu sotisaalsüsteemi hoolivuse tõendamseks. Rääkimata kindlast nimekirjast, mida keskklass teeb, seljas kannab ja missugustel üritustel osaleb. See kõik, mis on nii stereotüüpne, et küsimus, kas Ameerika on olemas, sai tõepoolest üheselt vastatud.

III
Sügise raamatule eelnes Woody Alleni film, mis veetles hoolimata oma naiivusest mind tõepoolest. Igal juhul otsisin välja Hemingway vana väljaande, mida ma esmakordselt lugesin kooliajal. Seekordne lugemine on lahutamatu just sellest sügisest – päris mitmel pühapäeval tegin termosesse piimakohvi ning läksime poistega botaanikaaeda. Muuseas, ka Suurel Vennal oli raamat kaasas – ta meil muidu väga suur ilukirjanduse lugeja pole, kuid peale koolis toimunud kohumistundi Mika Keräneniga luges ta järjest läbi kõik tema neli raamatut. Nii me siis seal lugesime, Väikevend meid sabast sikutamas (sest tema tahtis, et vend temaga peitust mängiks ja ema pilti teeks). Need hetked hämarduvas sügiseses botaanikaaias on minu jaoks sama kindlalt Hemingway ja Pariisiga seotud kui Closerie des Lilas ja Gertrude Steini salong.

Ja ehkki Hemingway väidab, et Pariis ei saanud enam kunagi selleks, mis ta oli olnud, ütleb ta ka, et Pariisile ei tule iial lõppu. Nii et raamat juhatas oma moel tagasi filmi juurde ning kokkuvõttes (taas)tekitasid muidugi suure soovi minna ja näha ja astuda sisse mõnda kohvikusse, juua ehtne Pariisi Café au lait ning hingata sisse kõigi nende kadunud aegade õhustikku.

IV
Hiina-meeleolud ei käi mul just väga sageli peal. Aga sel talvel – seda õiget paksude romaanide talve tänavu ju nagu polegi – otsisin küll libarebased ja kooljad välja. See elude ja kehade vahel vabalt kulgemine tundub käivat imekspandava kergusega. Kaunid libarebased heidavad oma kesta ning astuvad siis üliõpilase uksest, jagama veini, hirmu ja armu. Ja kui aeg ei saa küpseks enne, saab ta seda neljakümne kolmanda kuu loomisel ometigi. Sügisestel eksamitel tuleb vaene üliõpilane esimeseks, näotu naise peal lõigatakse kaelalt ja asendatakse kaunitaripeaga ning surnud tulevad elavate eest hoolt kandma. Kui mitte unes, siis ilmsi ikka.

Patrick, Quirin, Robert ja teised poisid

Mine võta kinni, kes neist poistest mind äratamas käis. Igatahes tegi ta seda valjusti. Ning kindlameelsuse mõttes oli ikka ja jälle kuulda päästeutode sireene, mis undasid kinnivajutamata äratuskella järjekindlusega nii iga viie minuti tagant.

Oma – või, õigupoolest siis oma suurema poja vana – telefoni sisse lülitades tabas mind ehmatus – sõnum isalt. Kas tõesti on lugu nõnda hull, et kallid kadunukesed võtavad siinse maailmaga kontakti? Õnneks, selgus, lugu nii jube siiski veel pole – nimelt on telefonis (hoolimata simkaardi vahetusest) siiski mu poja kontaktid ning sõnum oli mu poja isalt, mitte minu omalt. Kontaktid ise on muidugi toredad – stiilis Kasper-Jesper-Joonatan. Pean kunagi minema ja uurima, ehk saab minu omad mu vanast katkisest aparaadist siiski veel kätte… Aparaadi enese elustamist ma ei julge loota, võib olla oligi tegu vanadussurmaga.

Sõime hommikust ning läksime uisutama. Sellise ilmaga tähendas see uisutama minek küll ainuvõimalikuna lähedalasuva ostupühamu liuvälja. Ennast liigutada peale mitmepäevast kodust lebo oli muidugi tore. Ning pärast koju sõites vaadata – turvalisest kaugusest ja autost – surnuaia suuri kuuski paindumas ja õõtsumas – otsekui oleks keegi hiiglaslik nähtamatu kogu kasutanud neid teivashüppeks – noh, see vaatepilt oli päris tähelepanuväärne.

Ilm ja katkine telekas tähendavad, et ma seisan lakkamatult silmitsi lastega, kes kurdavad igavust. Kõrreke läkski lõpuks sõbranjele külla, Väikevend mängis päris kenasti nii legomehikeste kui jõuluvanalt saadud puldiautoga, kuid Suur Vend ei leidnud endale kuidagi tegevust. Selleks, et tal igav poleks, tuleb kas kokata või sportida. Lõpuks küpsetasime valmis järjekordse satsi piparkooke. Seejärel teatas mu esikpoeg, et öelgu ma, mida tahan, tema läheb igatahes õue. Ma olen ammu mõistnud, et laste – nagu ka täiskasvanute puhul – on kinnisideede vastu võitlemine suhteliselt mõttetu tegevus. Ilm oli tõesti hirmus, seda oli tuppagi kuulda. Poiss pani end soojalt riidesse ja läkski välja loodusjõudude keskele. (Õnneks näitas Väikevend seekord üles enda jaoks ebatüüpilist alalhoidlikku meelt ja jäi otsustavalt tuppa.) Õuest naases kümneaastane umbes poole tunni pärast ülimalt rahulolevana (oli leidnud üles ka kadunud palli) ja teatas, et nüüd hakkame piparkooke kaunistama. Oeh. Õnneks läheb ta juba homme trenni. Tõepoolest – kaua võib siis kodus laiselda!

Jõulu ja tunnet!

Meil küll tänavu keegi jõultunde puudumise üle ei kurda! Vastupidi – on ootusärevust, rõõmu. Mõnusaid vestlusi, toimetamisi ja lusti.

Eile meisterdasime poistega jõulukaarte. Kõrreke solvus alustuseks küll vastavalt oma pubekastaatusele, siis aga tuli ja leppis meiega jälle ära ja otsis kaartidesse imelilusad jõulusalmid.

Täna lõpetasid siis päkapikud oma etteaste. Hooaeg on sujunud parimate kavatsuste vaimus. Nii äratas mind näiteks eilsel kenal hommikul Väikevend, asetades mu padjale tükikese päkapikunoosi seesamiseemnetest tahvlikese näol: Võta ka, emme. See lõhnab küll pahasti, aga pole üldse halb! Täna jõuti siis ühiselt finišisse – igale lapsele toodi õun koos uue hambaharjaga. Advendikalendrist seevastu koorus välja terve šokolaadibatoon.

Jõulu ja tunnet Sullegi, armas sõber!

Kui palju on kaksteist?

Üks meie pere raudseid tradisioone on see, et sünnipäevalapse toolile on kinnitatud vanuse jagu õhupalle. Esialgu oli sellega päris lihtne. Aga kaksteist õhupalli täis puhuda pole naljaasi. Ikka päris suur number juba.

Mida soovida kaheteistkümnesele? Ühest küljest pole ju tosin aastat midagi – uudishimu ja imestamist maailma üle peaks veel jaguma. Teisalt – kogu seda värki on nähtud juba piisavalt, et omada mõningast kogemust ja tarkust.

Nojah – ma igatahes loodan, et kui mu tütar saab saja-aastaseks, olen ma juba surnud või on keegi minu asemel õhupallipuhumise üle võtnud. Tegelikult – mis ma ikka kurdan – sünnipäevakoogi juures aitas Suur Vend igati kaasa. (Ja kingituse ostis ta õele juba augustis valmis!)

Igal juhul – mõni minut peale nelja hommikul hüüdkem kaksteist hurraad Kõrrekesele!

Jõulurõõm ja jõulunutt

Mõnikord tundub, et jõuluaeg on mosaiik erinevatest kohustustest. Kuusk ja piparkoogid. Kingitused – kooli, lasteaeda, õpetajate kingirahad, kasvatajate kingirahad, treenerite kingirahad. Jõuluüritused. Maksta veelkord raha. Vaadata üle riided. Peoriided ja -kingad. Esinemiskostüümid (sedakorda sain tuua lavalaudadele karu, lohe ja tuulepoisi).  Jõuda vaatama etendusi, kuulama flöödimängu (muusikakoolis) ja koore (mitmel pool). Võidelda kommiuputusega. (Ega viimasest vist muud moodi võitu saa, kui kommid ära süüa. Siis on rahu majas ka.)

Aga kõigest eelnevast hoolimata – kurta oleks patuasi.


Esimene jõuluvana käis lasteaias. Väikevend sai raamatu. Ja pole seda reede õhtust saadik käest pannud. Me ei saanud lasteaiast tulemagi enne, kui kõik pildid vaadatud. Ja pildid on seal raamatus vaatamist väärivad – detailirohked ja väikeste vimkadega. See rõõm mitte lihtsalt raamatust, vaid jõuluvana toodud raamatust on nii ehe. Jõuluvana juba teab, kuidas lapsi rõõmustada.

Vähemalt enamasti.

Lasteaia jõulupeol nägin ka mina oma silmaga last, kes valju häälega nutma hakkas, kui aru sai, et pakis on raamat.