Advertisements
Monthly Archives: aprill 2013
Õnneasi
Viimasel ajal jõutakse siia sageli õnneteemaliste otsingutega. Ettevalmistused kirjandikirjutamishooajaks?
Kui ma teaks, ma ütleks kohe, mis asi see on.
Kirjeldades on see umbes nii, et ärkad üles pühapäeva hommikul, käsi ümber kallima ning mõtled: meil on aega terve see päev. Meil on aega terve see elu.
Võib proovida ka vähema paatosega. Näiteks see tunne, mis sul on siis, kui oled läinud trenni (ehkki väga ei viitsinud), ja siis tuled trennitanuna ja saunatanuna ja pisut märgades juustes puhub soe kevadine tuul.
Või vestled lapsega, kes on teinud katsed inglise keele klassi. Või – õigupoolest tabad oma lapse vestlushetkelt eelkooliõpetajaga.
Tead, miks ma tahan inglise keele klassis õppida? Kui ma suureks saan ja mu ema ükskord ära sureb, siis lähen ma Inglismaale ja hakkan kuninganna vahisõduriks!
Ja siis tuleb teade: koht ses ihaldatud inglise keele klassis on olemas.
Veel. Lähed töölt tulles mõnekümneks jalutusminutiks botaanikaaeda. Õhus ja mullas on kevad. Botaanikaaias on argipäev: armas vanapaar, ema kahe lapsega, prillidega gümnasistid, kes hoiavad tundeliselt käest kinni. Veel mitte eriti leherohkes lehtlas istub noormees ja loeb raamatut. Üle aia paistab väga päikeseline linn.
Pikutad oma voodis päikeselisel pealelõunal, üle jalataldade liigub tuuleõhk – aken on lahti ja kevad on käes.
Õnneasju eraldatakse, teadagi, jaopärast. Ei ole midagi nii, et kohe ja kõik korraga. Mõnda võib olla ses elus polegi.
Pikka iga mulle! (Ja sellel blogil saab ka neil päevil kolm aastat täis.)
Võitlus nähtamatu vastasega
Õudused tulevad ikka üheskoos. Suuremad lapsed on hakkama saanud lollusega (ükshaaval, seejuures). Väiksem on jõudnud küsimuseni: Emme, kui ma siia inglise keele klassi sisse ei saa, kas ma siis ei saagi kooli minna? Lisaks läksid nad vahepeal omavahel tülli, ja siis veel mõned minuga ka. Ja nagu kõigest veel vähe, tuli ka terve rida ootamatuid väljaminekuid, (seni) küll mitte suurtes summades, aga see-eest ühekorraga.
Kordad küll nagu mantrat Aafrikast pärit vanasõna – seni kuni pole juhtunud, pole vaja veel muretseda – ja kui on juba juhtunud, pole vaja enam muretseda.
Lõpuks teatasin Suurele Vennale, et täna tulgu trennist ise koju ja Kõrrekesele, et kutsugu Väikevend õigel ajal tuppa ning läksin bodycombatisse pingeid maandama. Mõjus hästi. Visualiseerisin löögid oma tusatujusse – ehkki minu esituses nägi capoeira samm kindlasti pigem välja nagu kaerajaan – ja hakkas hetkega kergem. (Huvitava antropoloogilise asjaoluna pani veel tähele, et trenn oli keskmisest oluliselt venekeelsema osalejaskonnaga.)
Koju tagasi tulles haarasin härjal sarvist. Mõtlesin välja, kuidas probleeme lahendada ja hakkasin otsast peale.
Või on veel variante?
Väikevenna nõuandenurk
Kõik mured on lahendatavad! võiks olla Väikevenna elufilosoofia.
Soovitab näiteks ema õele minna juuksuri juurde tukka lõikama. Mille peale õde loomulikult teatab, et kodu-juure juuksuris ei lõikavat nad otse ja üldse.
Aga sa tõmba kodus vildikaga otsaette joon, siis nad lõikavad selle järgi!
Mõnikord tulevad ka head mõtted täitsa niisama, ilma, et keegi muret kurdaks.
Emme, sa hakka hoopis arstiks, siis sa teeniksid palju rohkem raha… Ainult, et sa ei jõuaks mulle vist alati lasteaeda järgi, kui sa opereerima pead… Aga hakka hoopis perearstiks, nemad ei pea opereerima!
Uut- ja vanamoodi kevad
Mõned asjad on alati samad. Näiteks mu laste kooli kevadkontsert. Kuigi tavaliselt on lumi selleks ajaks ikka ära sulanud.
Mõned asjad on erinevad. Näiteks, kui mu lapsed läksid oma esimesele kevadkontserdile, olin ma ise titega kodus ja punusin patsid ja sättisin lipsu. Sel aastal ma küll palusin oma suuremal pojal õiged püksid õhtul välja otsida, aga unustasin seda kontrollida.
Nii oli ta leidnud ihukatted, mis võisid talle parajad olla ehk kolmandas klassis (ning ise imestas seejuures, miks õmblus tasku juurest oli kärisenud, kui ta istus).
Kontsert ise oli nagu igal aastal. Alates laste murest, kas ma neid ikka kuulama tulen ja kas ma ei sooviks eelmüügist piletit. Poistekoor, kus kunagi oli Suur Vend oma klassiga kõige nublum, on märkamatult muutunud kooriks, kus nad on vaat ehk kõige suuremad. Lapsed on kasvanud, lauluõpetajad on laulud selgeks õpetanud, mõned laulavad puhtalt, teised mustalt. Orkester ja segakoor kõlavad muidugi hästi nagu alati.
Mõni asi on sel kevadel muidugi uutmoodi. Näiteks koolikatsed, kust tulles me nibin-nabin kontserdile siiski jõudsime. Ning mille lainel me Väikevennaga nüüd elame – ja mis panid poisi murelikult küsima: mis siis saab, kui ma ei saagi kooli?
Sa saad, Väikevend, kooli. Kuigi, nagu paljude eelnevate asjadega, on mu pere suurematel käinud kõik kuidagi valutumalt ja loomulikumalt.
Lõppematu lume järel on tulnud lõppematu pori. Ja mõni päev tundub, et suuurem osa olemasolevast on seejuures jaotanud minu esiku ja minu auto vahel. Kuidagi väsitav on ka. Lähen küll õhtuti varem magama, aga eile bodybalance`is lõpumeditatsiooni ajal… mitte, et ma nüüd otseselt magama jäin… aga ega ma päris ärkvel nüüd ka polnud.
Võib olla on mul lihtsalt liiga palju aega?
Vintage, loomulikult
Hiljuti, sirvides vanu fotosid, leidsin end kandvat sama seelikut, mis Kõrrekese esimese koolipäeva piltidel, see oli siis 2007. Ostetud sai see seelik veel nii kolm aastat varem. Selliseid riideid on mu kapp täis. Mõned koguni veel laste-eelsestki ajast pärit.
Reedel jalutasin Väikevennaga mööda rõivapoest – mõtlesin, et võiks ju endale üht kleiti selga proovida. Kleit jäi proovimata, aga ostsin poistele uued kevad-sügisjoped – parasjagu olid laste õueriided soodusmüügis ning vanad joped olid väikseks jäänud.
Kodus tõstsin kotid autost välja.
Ja mis sa endale ostsid, päris Väikevend üht tundmatu sisuga kotti uudistades.
Kotis, võin ausalt tunnistada, olid parandamist vajavad kontrolltööd.
Täna leidsin end kaubanduskeskusest Kõrrekese ja Väikevennaga. Mu tütar kurtis, et tal oleks veel üht paari teksaseid juurde vaja. Nojah, ta sai küll isa käest vahepeal kaks paari, kuid ühed kukkus ta katki ja teised võtavad hirmsasti kassikarvu külge. Ja ühed retuusid läksid katki ning ühed püksid on väikeseks jäänud ja seelikuid keegi ei kandvat juba kolmandast klassist alates. Ning talle ei meeldi silma paista rohkem, kui ta juba niigi paistab. (Sest temaga juhtub igasuguseid segadusi ning teiseks vastavat ta sageli ainsana, kui õpetaja klassis midagi küsib.) Hirmsad lood tõesti.
Läksime siis rõivapoodi. Selgus, et aukudega teksad maksavad umbes poole rohkem, ja ainus paar, mis sobib, on just need aukudega püksid.
Täna koju tulles vaatasin ohates kontojääki. Otsisin välja koti parandamata töödega.
Ehk klassifitseerub mu enda vana seelik juba moodsaks vintageks?
Mehed – köögiviljad, koerad ja NBA
Täna oli mul lühem tööpäev. Ostsin poest lillkapsa, pastinaagi ja suitsujuustu ja keetsin ise suppi. Krutoone tegin ka ja puha.
Kui siis Suur Vend koju jõudis, juhtisin ta tähelepanu supile pliidil.
Jah, ma vaatasin, et siin on mingi rõve asi!
Õnneks on mul tütar ka, ning tema sööb köögiviljapüreesppi küll.
Pärast käsime Suure Vennaga arenguvestlusel ja Kõrreke tõi samal ajal Väikevenna lasteaiast koju.
Kõigil läks hästi. Laps sai koolis kiita, kuigi kurtis, et inglise keel olevat igav ja koolitoit ei maitse. Lemmikõppeaine on kehalise kasvatuse kõrval loodusõpetus.
Viisin poisi trenni. Kõrreke raporteeris kodus, et Väikevennaga läinud umbes kaks korda kauem aega, kui siis, kui ta üksi oleks tulnud. Väikevend rääkinud juttu iga koera ja kassiga ning läinud vahepeal selleks koguni tuldud teed tagasi. Kui küsisin hilem Väikevennalt, kuidas tal kojutulek läks, sain ammendava info pruunitriibulisest kassist, koerast kes limpsis ja koerast, kellele ta oli visanud tokki (aga kes seda talle tagasi ei toonud).
Kas on tarvis lisada, et ka Väikevend ei söönud köögiviljasuppi?
Sõitsin oma suuremale poisile trenni vastu. Nad tulid koos sõber G-ga – viimane on muuseas Väikevenna suur lemmik – ning rääkisid, et kavatsevad suureks saades hakata mängima NBA-s, Miami Heatis ning siis nad võivad kohtunikule öelda, mida tahavad. Eesti keeles.
Tuleviku pärast ma siis ei muretse.
