Õnneasi

Viimasel ajal jõutakse siia sageli õnneteemaliste otsingutega. Ettevalmistused kirjandikirjutamishooajaks?

Kui ma teaks, ma ütleks kohe, mis asi see on.

Kirjeldades on see umbes nii, et ärkad üles pühapäeva hommikul, käsi ümber kallima ning mõtled: meil on aega terve see päev. Meil on aega terve see elu.

Võib proovida ka vähema paatosega.  Näiteks see tunne, mis sul on siis, kui oled läinud trenni (ehkki väga ei viitsinud), ja siis tuled trennitanuna ja saunatanuna ja  pisut märgades juustes puhub soe kevadine tuul.

Või vestled lapsega, kes on  teinud katsed inglise keele klassi. Või – õigupoolest tabad oma lapse vestlushetkelt eelkooliõpetajaga.

Tead, miks ma tahan inglise keele klassis õppida? Kui ma suureks saan ja mu ema ükskord ära sureb, siis lähen ma Inglismaale ja hakkan kuninganna vahisõduriks!

Ja siis tuleb teade: koht ses ihaldatud inglise keele klassis on olemas.

Veel. Lähed töölt tulles mõnekümneks jalutusminutiks botaanikaaeda. Õhus ja mullas on kevad. Botaanikaaias on argipäev: armas vanapaar, ema kahe lapsega, prillidega gümnasistid, kes hoiavad tundeliselt käest kinni.  Veel mitte eriti leherohkes lehtlas istub noormees ja loeb raamatut. Üle aia paistab väga päikeseline linn.

Pikutad oma voodis päikeselisel pealelõunal, üle jalataldade liigub tuuleõhk – aken on lahti ja kevad on käes.

Õnneasju eraldatakse, teadagi, jaopärast. Ei ole midagi nii, et kohe ja kõik korraga. Mõnda võib olla ses elus polegi.

Pikka iga mulle! (Ja sellel blogil saab ka neil päevil kolm aastat täis.)

Võitlus nähtamatu vastasega

Õudused tulevad ikka üheskoos. Suuremad lapsed on hakkama saanud lollusega (ükshaaval, seejuures). Väiksem on jõudnud küsimuseni: Emme, kui ma siia inglise keele klassi sisse ei saa, kas ma siis ei saagi kooli minna? Lisaks läksid nad vahepeal omavahel tülli, ja siis veel mõned minuga ka. Ja nagu kõigest veel vähe, tuli ka terve rida ootamatuid väljaminekuid, (seni) küll mitte suurtes summades, aga see-eest ühekorraga.

Kordad küll nagu mantrat Aafrikast pärit vanasõna – seni kuni pole juhtunud, pole vaja veel muretseda – ja kui on juba juhtunud, pole vaja enam muretseda.

Lõpuks teatasin Suurele Vennale, et täna tulgu trennist ise koju ja Kõrrekesele, et kutsugu Väikevend õigel ajal tuppa ning läksin bodycombatisse pingeid maandama. Mõjus hästi. Visualiseerisin löögid oma tusatujusse – ehkki minu esituses nägi capoeira samm kindlasti pigem välja nagu kaerajaan – ja hakkas hetkega kergem. (Huvitava antropoloogilise asjaoluna pani veel tähele, et trenn oli keskmisest oluliselt venekeelsema osalejaskonnaga.)

Koju tagasi tulles haarasin härjal sarvist. Mõtlesin välja, kuidas probleeme lahendada ja hakkasin otsast peale.

Või on veel variante?

Väikevenna nõuandenurk

Kõik mured on lahendatavad! võiks olla Väikevenna elufilosoofia.

Soovitab näiteks ema õele minna juuksuri juurde tukka lõikama. Mille peale õde loomulikult teatab, et kodu-juure juuksuris ei lõikavat nad otse ja üldse.

Aga sa tõmba kodus vildikaga otsaette joon, siis nad lõikavad selle järgi!

Mõnikord tulevad ka head mõtted täitsa niisama, ilma, et keegi muret kurdaks.

Emme, sa hakka hoopis arstiks, siis sa teeniksid palju rohkem raha… Ainult, et sa ei jõuaks mulle vist alati lasteaeda järgi, kui sa opereerima pead… Aga hakka hoopis perearstiks, nemad ei pea opereerima!

Uut- ja vanamoodi kevad

Mõned asjad on alati samad. Näiteks mu laste kooli kevadkontsert. Kuigi tavaliselt on lumi selleks ajaks ikka ära sulanud.

Mõned asjad on erinevad. Näiteks, kui mu lapsed läksid oma esimesele kevadkontserdile, olin ma ise titega kodus ja punusin patsid ja sättisin lipsu. Sel aastal ma küll palusin oma suuremal pojal õiged püksid õhtul välja otsida, aga unustasin seda kontrollida.

Nii oli ta leidnud ihukatted, mis võisid talle parajad olla ehk kolmandas klassis (ning ise imestas seejuures, miks õmblus tasku juurest oli kärisenud, kui ta istus).

Kontsert ise oli nagu igal aastal. Alates laste murest, kas ma neid ikka kuulama tulen ja kas ma ei sooviks eelmüügist piletit. Poistekoor, kus kunagi oli Suur Vend oma klassiga kõige nublum, on märkamatult muutunud kooriks, kus nad on vaat ehk kõige suuremad. Lapsed on kasvanud, lauluõpetajad on laulud selgeks õpetanud, mõned laulavad puhtalt, teised mustalt. Orkester ja segakoor kõlavad muidugi hästi nagu alati.

Mõni asi on sel kevadel muidugi uutmoodi. Näiteks koolikatsed, kust tulles me nibin-nabin kontserdile siiski jõudsime. Ning mille lainel me Väikevennaga nüüd elame – ja mis panid poisi murelikult küsima: mis siis saab, kui ma ei saagi kooli?

Sa saad, Väikevend, kooli. Kuigi, nagu paljude eelnevate asjadega, on mu pere suurematel käinud kõik kuidagi valutumalt ja loomulikumalt.

Lõppematu lume järel on tulnud lõppematu pori. Ja mõni päev tundub, et suuurem osa olemasolevast on seejuures jaotanud minu esiku ja minu auto vahel. Kuidagi väsitav on ka. Lähen küll õhtuti varem magama, aga eile bodybalance`is lõpumeditatsiooni ajal… mitte, et ma nüüd otseselt magama jäin… aga ega ma päris ärkvel nüüd ka polnud.

Võib olla on mul lihtsalt liiga palju aega?

Vintage, loomulikult

Hiljuti, sirvides vanu fotosid, leidsin end kandvat sama seelikut, mis Kõrrekese esimese koolipäeva piltidel, see oli siis 2007. Ostetud sai see seelik veel nii kolm aastat varem. Selliseid riideid on mu kapp täis. Mõned koguni veel laste-eelsestki ajast pärit.

Reedel jalutasin Väikevennaga mööda rõivapoest – mõtlesin, et võiks ju endale üht kleiti selga proovida. Kleit jäi proovimata, aga ostsin poistele uued kevad-sügisjoped – parasjagu olid laste õueriided soodusmüügis ning vanad joped olid väikseks jäänud.

Kodus tõstsin kotid autost välja.

Ja mis sa endale ostsid, päris Väikevend üht tundmatu sisuga kotti uudistades.

Kotis, võin ausalt tunnistada, olid parandamist vajavad kontrolltööd.

Täna leidsin end kaubanduskeskusest Kõrrekese ja Väikevennaga. Mu tütar kurtis, et tal oleks veel üht paari teksaseid juurde vaja. Nojah, ta sai küll isa käest vahepeal kaks paari, kuid ühed kukkus ta katki ja teised võtavad hirmsasti kassikarvu külge. Ja ühed retuusid läksid katki ning ühed püksid on väikeseks jäänud ja seelikuid keegi ei kandvat juba kolmandast klassist alates. Ning talle ei meeldi silma paista rohkem, kui ta juba niigi paistab. (Sest temaga juhtub igasuguseid segadusi ning teiseks vastavat ta sageli ainsana, kui õpetaja klassis midagi küsib.) Hirmsad lood tõesti.

Läksime siis rõivapoodi. Selgus, et aukudega teksad maksavad umbes poole rohkem, ja ainus paar, mis sobib, on just need aukudega püksid.

Täna koju tulles vaatasin ohates kontojääki. Otsisin välja koti parandamata töödega.

Ehk klassifitseerub mu enda vana seelik juba moodsaks vintageks?

Mehed – köögiviljad, koerad ja NBA

Täna oli mul lühem tööpäev. Ostsin poest lillkapsa, pastinaagi ja suitsujuustu ja keetsin ise suppi. Krutoone tegin ka ja puha.

Kui siis Suur Vend koju jõudis, juhtisin ta tähelepanu supile pliidil.

Jah, ma vaatasin, et siin on mingi rõve asi!

Õnneks on mul tütar ka, ning tema sööb köögiviljapüreesppi küll.

Pärast käsime Suure Vennaga arenguvestlusel ja Kõrreke tõi samal ajal Väikevenna lasteaiast koju.

Kõigil läks hästi. Laps sai koolis kiita, kuigi kurtis, et inglise keel olevat igav ja koolitoit ei maitse. Lemmikõppeaine on kehalise kasvatuse kõrval loodusõpetus.

Viisin poisi trenni. Kõrreke raporteeris kodus, et Väikevennaga läinud umbes kaks korda kauem aega, kui siis, kui ta üksi oleks tulnud. Väikevend rääkinud juttu iga koera ja kassiga ning läinud vahepeal selleks koguni tuldud teed tagasi. Kui küsisin hilem Väikevennalt, kuidas tal kojutulek läks, sain ammendava info pruunitriibulisest kassist, koerast kes limpsis ja koerast, kellele ta oli visanud tokki (aga kes seda talle tagasi ei toonud).

Kas on tarvis lisada, et ka Väikevend ei söönud köögiviljasuppi?

Sõitsin oma suuremale poisile trenni vastu. Nad tulid koos sõber G-ga – viimane on muuseas Väikevenna suur lemmik – ning rääkisid, et kavatsevad suureks saades hakata mängima NBA-s, Miami Heatis ning siis nad võivad kohtunikule öelda, mida tahavad. Eesti keeles.

Tuleviku pärast ma siis ei muretse.

Väga igapäevane elu peale jõule

Mul on kahju, et jõulud läbi said,
nentis Väikevend täna pisut enne kuut õhtul kodu juures autost välja ronides.

Ebaühtlane ja sooniline jääkoorik meie tänaval on asendunud ebaühtlase porise veekihiga lume- ja jääkõrgendite vahel.

Kiirustasin lapse tuppa ja veerand tundi hiljem sõin juba purgiseljankat (töö juures pakuti lõunaks kalasuppi, ja seda ma ei söö), lugesin ajalehte, vastasin e-kirjale ning juurdlesin, kus võiks olla Väikevenna kunstmuruputsad. Ka Väikevend sõi pisut suppi – lasteaias olevat olnud õhtul tatrapuder (seda ta ei söö). Omakorda veerand tundi hiljem viisin Väikevenna staaadionile esimesse välitrenni sel hooajal.

Trennist naasesin punapõsise poisslapsega vaieldes, kas higiseksjooksnuna võib mütsi peast võtta või mitte. Vahepeal olin jõudnud poes käia.

Ka Suur Vend, kes oli peale kooli samuti staadionil käinud, demonstreeris jalga, millele oli raudlatt peale kukkunud. Hea ju, kui saab lund kohe peale panna.

Mäletasin, et mul oli jäänud leivaastjale eilsest väike šokolaad. Kas keegi teab sellest midagi?

Kahjuks tean küll, ohaks mu vanem poeg.

Väikevend mängis katkise taignarulli käepidemega Harry Potterit, kinkis mulle lasteaias meisterdatud varese ning kurtis, et ei saa üksi magama jääda – mis sellest, et unejutt- peatükk Ungari sarvsaba sai loetud ja kaks unelaulugi lauldud.

Kui ma triigitud pesud ülakorrusele tõin, oli mu pesamuna ikkagi uinunud. Suur Vend jäi magama Meistrite Liigat vaadates, ent ärkas siiski üles ja võttis oma puhtad pesudki kaasa. Kõrreke magama jäänud küll oma voodis, kuid vene keele õpik käes ja prillid ees.

Homseks tuleb veel telefoniäratus aktiveerida. Ikka 6.20.

Väikevennaga õppekäigul

Kui hea kolleeg küsis, kas ma ei tahaks tema abituuriumile teiseks kohustuslikuks lapsehoidjaks tulla, olin nõus, kui mul lubatakse Väikevend kaasa võtta. Sest sihtpunkt oli ju Lennusadam. No ja KUMU ka.

KUMUst ei arvanud Väikevend eriti midagi. Kuigi saalitäis äralõigatud päid-büste mõjusid meeldivalt õudselt. Ka moodne kunst oli kohati huvitav, näiteks roosa pehme hiigeltelefon, kus sai nupule vajutada. KUMUS õppis Väikevend selgeks sõna seksuaalne. Kust ta seda kuulis, seda ma ei tea, aga minu käest küsis tähendust igaks juhuks valjusti üle kogu aatriumi hõigates.

KUMU poes suutis Väikevend temaatilisi taieseid tutvustavalt puutetundlikult ekraanilt üles leida tõeliselt ägeda kummikarulaulu. No tuleb ju end kuidagi lõbustada, kuniks ema kaalub ja lehitseb raamatut moest ja külmast sõjasti. Ema millegipärast vabandas, käskis laulu kinni panna ja ostiski raamatu ära. Kunstimuuseum paneb inimesed ilmselt väga ebaratsionaalselt käituma!

Lennusadama kõrval asuvale Patarei vanglale keeldus poiss kindlameelselt lähenemast. Sest bussis räägiti ju, et seal olevat sees hallitusseen, mis pole hingamisteedele hea. Nii et mõistlik inimene hoiab end sealt igaks juhuks eemale.

mrtsapr13 028

Aga jäämurdja Suur Tõll oli muidugi vägev. Kahjuks igale poole ei tohtinud ronida. Aga kuhu tohtis, sinna ronis Väikevend muidugi esimesena. Suurel Tõllul õppis Väikevend selgeks sõna johhaidii. Ma arvan, et ta mõistis, et tegu on ühe väga inetu sõnaga, kuna ta küsis minult hästi vaikselt, et mida see sõna siis tähendab. Ropu tähenduse kinnistas ilmselt kõrvalseisnud gümnasistide küsimus: No kes siis selle sõna lapsele selgeks õpetas?

Üks musta mantliga poiss lõi pilgu maha.

Räim 3 uut täiendust leksikoni osas ei andnud. Aga vähemalt võis ronida, kuhu hing ihaldas.

mrtsapr13 020

Nagu kahjuks ka angaar, kus me ei jõudnud kaugemale õhutõrjesimulaatorist. Ma arvan, et mul õnnestus Väikevend sealt juba umbes kahe tunni pärast kätte saada, kuna varsti pidime bussi peale minema.

mrtsapr13 046

Väikevend võis endale suveniiripoest midagi valida. Valik kestis nii kaua, et kui ma kella vaatasin, nägin, et buss pidanuks kahe minuti eest väljuma. Siis valis ta endale otsustavalt kompassi, vahetas selle ainult üks kord teist sorti kompassi vastu välja ja jooksis bussi ütlema, et ema jäi veel poodi.

Me jäime minu pärast peaaegu bussist maha ja pärast jõudsime bussi peale ka tänu minule, sõnas ta rahulevana kompassi ümber olnud mullikilet plõksutades.

Teel jäi Väikevend magama, kuid ärkas õnneks õigel ajal üles, et kõigiga südamlikult jumalaga jätta.