Kõrvarõngad ja kohv

Pisut üle kolme aasta tagasi oli hästi kurb aeg. Mitu asja korraga olid kohe väga, väga halvasti. Ja kui ma sain oma viimase vanemahüvitse raha, ostsin endale ilusad musta kiviga hõbekõrvarõngad. Polnud teab mis kallid, aga said päevapealt mu lemmikuteks.

Kolme aasta jooksul on tulnud ka kolm korda lasta kinnitusi parandada. Ega kullasepad väikese hõbevidina remontimisest just vaimustatud ei ole.

(Näete, mul on siin sahtel unustatud hõbeehteid täis.) Seda enam, et hõbedast kõrvarõngaste puhul ei ole parandamine vist alati odavam kui uute ostmine.

Eile trennist tulles läks kõrvarõngal jälle kinnitus katki. Aga parandamise asemel ostsingi uued. Aitab lõpuks mustast ja kurvast.

Hommikul seevastu ärkasin vara – kell polnud veel kuuski kui naabermaja juures kolistas prügiauto. Kui kolin otsa lõppes, kuulsin, kuidas väljas laulsid linnud. Siis meenus, et lapsed olid ööd Mamma juures.

Vot see on hommik! Ei mingit Ben 10, rääkimata vaidlustest, kes kellel magada ei lase või kes on hõivanud ülekohtuselt arvuti või telekapuldi.

Tõusta üles, panna kohvi tulele ja kuulata Ella Fitzgeraldi.

Seejuures meenuvad hommikud,  mis sisaldasid tõepoolest nii musta kohvi kui ka sigarette. Kuigi tundub, et need olid sedavõrd ammu, et justkui polnukski minu elust.

Lonksuke piimakohvi roosidega kruusist ja veel üks Ella Fitzgerald.

Sentimental journey… Ahh, uued kõrvarõngad on uskumatult ilusad. Ainult kohv maitseb endiselt hea.  Mis siis, et piimaga.