Papa ja inglite küsimus

Papa sünnipäev oli aastaid kindlamast kindlam märk: suvi on nüüd tõesti käes. Päike ja vihm, sääsed ja grillvorst on muidugi maailmas endiselt olemas, kuigi Papa ise on juba kolm aastat ära.

Surnuaiale jõudsime õhtupoole pärast vihma. Ikka karikakrad rukkililledega, Papa lemmikud.

Küsisin lastelt, mida nad Papast mäletavad. Kõrrekese mälu ulatub tagasi aega, kui Tartus, Tähtveres, oli veel lõbustuspark, kus nad Papaga ka käisid. No rohkem kui kolmene ta küll siis olla ei saanud! Hiljem oli just Papa see, kes Kõrrekel lasteaias järel käis ja ta muusikakooli viis.

Suur vend ütles, et tavaliselt on vanainimesed ropud*, aga Papa ei olnud. Tema toimetas Papaga tegelikult kahekesi kõige rohkem, neis mõlemas on ilmselt sellist peremehesoolikat.

Väikevend Papat muidugi ei mäleta. Aga vahetult enne Papa viimast haiglasseminekut oli ta Papa-Mamma hoida ja oli andnud neile tõelise klaverikontserdi. Kui ma lapsele järele tulin, oli Papa elevil:

Sa ei kujuta ette, kuidas ta mängis. Ise muudkui kuulas ja mängis!

(Hiljem pole etteastet korratud.)

Seejärel  sõime Papa auks pannkooke. Papa ise tegi neid suurepäraselt. Mäletan,  kuidas ma pühapäeviti pidin ikka Mammat, kes armastas kaua magada, üles äratama minema. Pannkoogid olid selline ettekääne. Väga maitsev ettekääne igal juhul. Isegi kui ma olin selline parajalt vastik teismeline, ei suutnud ma pühapäevahommikusele idüllile vastu seista.

Õhtul kodus  kutsus naabritüdruk Väikevenna õue. Rõduuks oli lahti ja ma kuulsin suurt vaidlust, mis lõppes piiga solvunud mina-enam-kunagi-sinuga-ei mängiga. Kui ma rõdule jõudsin, lükkas tüdruk, lõug solvunult ees, nukuvankrit kodu poole.

Milles asi, pärisin.

Me vaidlesime, kas inglid on olemas. M ütles, et ei ole ja mina ütlesin, et on ja siis me läksimegi tülli.

Õnneks kärutati nukuvanker siiski tagasi ja lapsed leppisid ära.

Õhtul vannituppa pesema tulles seletas Väikevend murelikult: Kui ta niimoodi räägib, läheb ta ingel võib olla närvi ja läheb minema. Mõne väikese tita juurde.

*Kust on pärit read raugad on ropemad veel? Ma olen väga häiritud, et ei suuda meelde tuletada.

Palun turvalisi mõrvu!

Krimkasid armastan ma lugeda alates sellest suvest, kui ma olin ehk nii Kõrrekese-vanune ja võtsin Papa öökapilt Saldusliku juhtumi Styles´is. See oli põnev ja salapärane ja natuke hirmutav. Aga ainult natuke.

Loomulikult on vaja ühes korralikus kriminullis ka mõrva, samamoodi, nagu igas mõtlemisülesandes on vaja küsimust, millele vastata. Ühest küljest ma saan aru, et krimižanr on tänapäeval palju laiem. Noh, näiteks Nesserit ongi raske lugeda puhtalt mõistatuse-keskselt, küsimus asemel kes tegi? on seal vist pigem miks tegi? Ja kohati, näiteks Borkmanni punktis või Jämeda silmaga võrgus vist koguni äkki tal oli omamoodi isegi õigus seda teha? (Vähemalt kerkib selline küsimus hetkeni, mil sa oled endale meenutanud, et loomulikult ei sobi omakohus mitte ühelgi moel demokraatlikku ühiskonda.)

Aga sellegipoolest – kui ma loen krimkat, siis ma otsin siiski ennekõike meelelahutust. Mitte vastuseid suurtele küsimustele, vaid vastust mõistatusele. Kõige vähem ootan ma kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu.

Miks pekstakse last, kes kasvab suurks ja peab aru saama ning on sunnitud kohut mõistma peksja või vähemalt iseenda üle? küsib Fredrik Roslundi ja Hellstömi Elajas. Fredrik, viieteistaastaselt end tapnud Fransu vend ja viieaastase tapetud Marie isa. Ja otsustab omakohtu kasuks. Kes tegi?-küsimus mõjuks selles loos loomulikult primitiivselt ja seda ei esitatagi.

Samamoodi jäi õõvatekitavalt häirivaks juba aasta alguses loetud Hargla Rataskaevu viirastus. Siin see klassikaline küsimus küll esitatakse. Aga vastused küsimustele kes? ja miks? on sellised, et… ma vist ei tahtnud seda teada saada. Lugu ühe lapse aastatepikkusest füüsilisest ja vaimsest sandistamisest ei saa ju juba eelduslikult olla nauditav. Muidugi, jälle tuleb tunnistada, et Hargla kirjutab meisterlikult ja oskab võtta keskaja salapärast ja kirevusest – salaorganisatsioonid, usufanatism, hansalinnade kirev melu (ikka korrektselt klassikaliste märksõnadeni mustpead ja papagoilaskmine välja). Aga olgu see keskaegne taust kuitahes võrgutav, ma ei kujuta ette, et sooviksin seda lugu veelkord lugeda.

Ses mõttes oli tõeline nauding vaadata ühel õhtul uuesti Midsomeri mõrvu. Ei mingeid kuritatarvitatud lapsi, lihtsalt mõrvad. Kuidagi turvalisena mõjuv siiras küsimus: kes tegi?

Naistekas

Ma ei tea, kuhu see mind praegu vallanud kerglane meeleolu välja viib. Äkki hakkan tibiblogi pidama või midagi?

Näiteks eile oleksin ma endale ÄÄREPEALT ostnud roosa kleidi. Teismelisena ja hiljemgi olid roosad riided minu jaoks maitsetuse tipp. Seekord sain veel pidama, ju ma siis veel nii vana pole, et roosat kleiti kanda. Teadagi, kes seda kõige roosamat kleiti pidid kandma…

Aga see-eest käisin täna täiesti ametlikul edevuse laadal, kust ostsin endale veel ühed imelilusad roosidega kõrvarõngad ja prossi!

Ja nagu näha, sellest veel ei piisa, sest Väikevend lubas täna õhtul, et teeb teeb mulle homme printsessi maski. Täiesti roosa. No siis te küll mind enam ära ei tunne!

(Kas ma alustasin nüüd tibiblogiga? Aga igal juhul sain ma õigel ajal pidama ja pesuostmisest EI KIRJUTANUD!)

Kõrvarõngad ja kohv

Pisut üle kolme aasta tagasi oli hästi kurb aeg. Mitu asja korraga olid kohe väga, väga halvasti. Ja kui ma sain oma viimase vanemahüvitse raha, ostsin endale ilusad musta kiviga hõbekõrvarõngad. Polnud teab mis kallid, aga said päevapealt mu lemmikuteks.

Kolme aasta jooksul on tulnud ka kolm korda lasta kinnitusi parandada. Ega kullasepad väikese hõbevidina remontimisest just vaimustatud ei ole.

(Näete, mul on siin sahtel unustatud hõbeehteid täis.) Seda enam, et hõbedast kõrvarõngaste puhul ei ole parandamine vist alati odavam kui uute ostmine.

Eile trennist tulles läks kõrvarõngal jälle kinnitus katki. Aga parandamise asemel ostsingi uued. Aitab lõpuks mustast ja kurvast.

Hommikul seevastu ärkasin vara – kell polnud veel kuuski kui naabermaja juures kolistas prügiauto. Kui kolin otsa lõppes, kuulsin, kuidas väljas laulsid linnud. Siis meenus, et lapsed olid ööd Mamma juures.

Vot see on hommik! Ei mingit Ben 10, rääkimata vaidlustest, kes kellel magada ei lase või kes on hõivanud ülekohtuselt arvuti või telekapuldi.

Tõusta üles, panna kohvi tulele ja kuulata Ella Fitzgeraldi.

Seejuures meenuvad hommikud,  mis sisaldasid tõepoolest nii musta kohvi kui ka sigarette. Kuigi tundub, et need olid sedavõrd ammu, et justkui polnukski minu elust.

Lonksuke piimakohvi roosidega kruusist ja veel üks Ella Fitzgerald.

Sentimental journey… Ahh, uued kõrvarõngad on uskumatult ilusad. Ainult kohv maitseb endiselt hea.  Mis siis, et piimaga.

Tiigrid ja inglid

Emme, kas tead, mul on vaja relvaluba, sõnab Väikevend murelikult.

-Milleks sul siis relvaluba vaja on?

-Ma tahan minna tiigrijahile.

-Kuhu sa tiigrijahile lähed?

-Soome. Soomes on ju tiigreid?

-Ei, Soomes tiigrid tegelikult ei ela. Kui, siis ehk loomaaias.

-Aga kas üks elab?

-Noh, vast loomaaias elab. Aga Väikevend, kas sul tiigrist siis kahju ei ole?

-Ei, ma püüan ta lihtsalt kinni ja annan süüa. Aga kui ta kaklema läheb, siis lasen hoiatuseks õhku. Ja kui veel edasi kakleb, lasen veel õhku.

Väikevend muutub järsku väga õnnetuks.

Aga äkki saab niimoodi mõni ingel pihta?

Prauhti! ja käes

Hoolimata asjaolust, et ma pole vist mitte ühelgi aastal nii palavalt suve igatsenud, on tema olemas- ja kohalolu ikkagi kuidagi üllatav. Et lähedki paljajalu murule (kusjuures – täiesti eeskujulikult niidetud murule!) ja tõmbad juuniõhtu sügavalt kopsudesse.

Muidugi on ta käes mis käes, kui lapsed on oma tunnistused koju toonud, Kõrreke lisaks ka kiituskirja ja Känguru võistluselt saadud auhinna. Sel puhul on tehtud ja söödud ka maasika-vahukoore tort ning viimase tüki pärast tülitsetud.

Järgmiseks nädalaks leidsin lastele absoluutselt võrratu programmiga linnalaagri.

Kass, ma arvan, ootab poegi. Ma väga tahaksin, et ka Väikevennal oleks olemas see meil-on-kodus-kassipojad! -kogemus. (Siis teeme operatsiooni ka ära.) Mõnikord ma mõtlen, et see on ehk vastutustundetu nii mõelda, kuna Eestis on ju palju kodutuid loomi. Kui nii mõelda, on maailm ka ülerahvastatud, nii võiks ju sünnitamise asemel adopteerida. Ah, ma ei tea, mis õige on. Igal juhul on Siisi tiine ning tal on hommikused iiveldused. (Mina saan tagajärgi koristada.)  Lapsed juba jagavad omavahel kassipoegi.  Kõrreke ja Lõvipoiss meenutavad kolme aasta tagust aega, kui meil olidki kassipojad, kes armastasid üle kõige mängida söögilaua all leiduvate paljaste varvastega.

Mina alustan homme suvetööga.