Palun turvalisi mõrvu!

Krimkasid armastan ma lugeda alates sellest suvest, kui ma olin ehk nii Kõrrekese-vanune ja võtsin Papa öökapilt Saldusliku juhtumi Styles´is. See oli põnev ja salapärane ja natuke hirmutav. Aga ainult natuke.

Loomulikult on vaja ühes korralikus kriminullis ka mõrva, samamoodi, nagu igas mõtlemisülesandes on vaja küsimust, millele vastata. Ühest küljest ma saan aru, et krimižanr on tänapäeval palju laiem. Noh, näiteks Nesserit ongi raske lugeda puhtalt mõistatuse-keskselt, küsimus asemel kes tegi? on seal vist pigem miks tegi? Ja kohati, näiteks Borkmanni punktis või Jämeda silmaga võrgus vist koguni äkki tal oli omamoodi isegi õigus seda teha? (Vähemalt kerkib selline küsimus hetkeni, mil sa oled endale meenutanud, et loomulikult ei sobi omakohus mitte ühelgi moel demokraatlikku ühiskonda.)

Aga sellegipoolest – kui ma loen krimkat, siis ma otsin siiski ennekõike meelelahutust. Mitte vastuseid suurtele küsimustele, vaid vastust mõistatusele. Kõige vähem ootan ma kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu.

Miks pekstakse last, kes kasvab suurks ja peab aru saama ning on sunnitud kohut mõistma peksja või vähemalt iseenda üle? küsib Fredrik Roslundi ja Hellstömi Elajas. Fredrik, viieteistaastaselt end tapnud Fransu vend ja viieaastase tapetud Marie isa. Ja otsustab omakohtu kasuks. Kes tegi?-küsimus mõjuks selles loos loomulikult primitiivselt ja seda ei esitatagi.

Samamoodi jäi õõvatekitavalt häirivaks juba aasta alguses loetud Hargla Rataskaevu viirastus. Siin see klassikaline küsimus küll esitatakse. Aga vastused küsimustele kes? ja miks? on sellised, et… ma vist ei tahtnud seda teada saada. Lugu ühe lapse aastatepikkusest füüsilisest ja vaimsest sandistamisest ei saa ju juba eelduslikult olla nauditav. Muidugi, jälle tuleb tunnistada, et Hargla kirjutab meisterlikult ja oskab võtta keskaja salapärast ja kirevusest – salaorganisatsioonid, usufanatism, hansalinnade kirev melu (ikka korrektselt klassikaliste märksõnadeni mustpead ja papagoilaskmine välja). Aga olgu see keskaegne taust kuitahes võrgutav, ma ei kujuta ette, et sooviksin seda lugu veelkord lugeda.

Ses mõttes oli tõeline nauding vaadata ühel õhtul uuesti Midsomeri mõrvu. Ei mingeid kuritatarvitatud lapsi, lihtsalt mõrvad. Kuidagi turvalisena mõjuv siiras küsimus: kes tegi?