Kes käib jaanipäeval kinos?

Kaks armunud paari tagareas. Kaks noorsandi, kes istusid võrdlemisi ülbes poosis keskmistes ridades, pikad ketsistatud koivad eelmise rea seljatugedel. (Tegelikult nii väga ülbed vist polnudki, piisas minu kvalifitseeritud pedagoogipilgust, et nad jalad põrandale panid.) Paar pinki minust edasi kolmekümnedates pereinimesed – väikest kasvu habemik oma barokselt volüümika prouaga.  Ära telefoni välja lülita, LAPSED äkki helistavad, ütles ta võrdlemisi valjult ja vaatas volkamisi minu poole. No mida selline üksik naisterahvas ka pereema muredest teab, ütles see pilk üheselt. Kui film oli juba alanud, tulid saali ka viis ehk juba neljanda kümne piiri ületanud naist. Itsitades, üksteist tüdrukuteks nimetades ja valjuhäälselt kohti otsides.

No ja siis mina.

Viisin lapsed jaaniks laevale, isa juurde ja sõitsin ise koju tagasi.

Nagunii ei ole ühtegi normaalset filmi, mõtlesin. Oli küll.

Teismeliseiga on alati ühtaegu  universaalne ja teisalt nii võluvalt unikaalne. Ja kogu see Inglismaa äärelinnade elu, eks ole. Tädi Mimi oma alatise teetassi ja sigareti ja laitmatult värvitud huultega.

Johni ema muidugi ei elanud sellist laitmatut äärelinnaelu. Tema mängis bändžot, lehvitas oma punaseid juukseid ja keerutas tagumikku kõigi meeste ees, olgu siis tegu kasvõi poja sõpradega (kohati tundus, et ka poja endaga).

Film jah, jõudis vähemalt minu jaoks välja vana tõdemuseni: kõige mõttetum maailmas on kedagi, olgu see siis ema, laps või kallim, süüdistada: sa ei armasta mind! Sellekohane etteheide on juba oma olemuselt kas manipuleeriv või lapsik.

Mu ema käis nädalajagu aega tagasi matustel. Ühe suhteliselt noore, neljakümnese naise matustel. Selle naise ema elu sisuks oli olnud oma ainsa sureva tütre põetamine.

Kuidas ta hakkama saab, küsis üks tuttav proua paar päeva tagasi Mammalt.

Noh, ta pole päris üksi. Tal on koer ka ja…

Kui John Mimi juurest Hamburgi läks, siis ta lubas oma tädile helistada ja olevatki seda oma surmani teinud. Ma ei tea, kas Mimil oli koer? Või piisas talle telefonikõnest? Selles, et kostüüm ja huulepuna jäid laitmatuks ja perepildil (John, onu George ja tädi Mimi) polnud tolmu, ma ei kahtlegi.

Hea film oli tegelikult.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s