Palun turvalisi mõrvu!

Krimkasid armastan ma lugeda alates sellest suvest, kui ma olin ehk nii Kõrrekese-vanune ja võtsin Papa öökapilt Saldusliku juhtumi Styles´is. See oli põnev ja salapärane ja natuke hirmutav. Aga ainult natuke.

Loomulikult on vaja ühes korralikus kriminullis ka mõrva, samamoodi, nagu igas mõtlemisülesandes on vaja küsimust, millele vastata. Ühest küljest ma saan aru, et krimižanr on tänapäeval palju laiem. Noh, näiteks Nesserit ongi raske lugeda puhtalt mõistatuse-keskselt, küsimus asemel kes tegi? on seal vist pigem miks tegi? Ja kohati, näiteks Borkmanni punktis või Jämeda silmaga võrgus vist koguni äkki tal oli omamoodi isegi õigus seda teha? (Vähemalt kerkib selline küsimus hetkeni, mil sa oled endale meenutanud, et loomulikult ei sobi omakohus mitte ühelgi moel demokraatlikku ühiskonda.)

Aga sellegipoolest – kui ma loen krimkat, siis ma otsin siiski ennekõike meelelahutust. Mitte vastuseid suurtele küsimustele, vaid vastust mõistatusele. Kõige vähem ootan ma kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu.

Miks pekstakse last, kes kasvab suurks ja peab aru saama ning on sunnitud kohut mõistma peksja või vähemalt iseenda üle? küsib Fredrik Roslundi ja Hellstömi Elajas. Fredrik, viieteistaastaselt end tapnud Fransu vend ja viieaastase tapetud Marie isa. Ja otsustab omakohtu kasuks. Kes tegi?-küsimus mõjuks selles loos loomulikult primitiivselt ja seda ei esitatagi.

Samamoodi jäi õõvatekitavalt häirivaks juba aasta alguses loetud Hargla Rataskaevu viirastus. Siin see klassikaline küsimus küll esitatakse. Aga vastused küsimustele kes? ja miks? on sellised, et… ma vist ei tahtnud seda teada saada. Lugu ühe lapse aastatepikkusest füüsilisest ja vaimsest sandistamisest ei saa ju juba eelduslikult olla nauditav. Muidugi, jälle tuleb tunnistada, et Hargla kirjutab meisterlikult ja oskab võtta keskaja salapärast ja kirevusest – salaorganisatsioonid, usufanatism, hansalinnade kirev melu (ikka korrektselt klassikaliste märksõnadeni mustpead ja papagoilaskmine välja). Aga olgu see keskaegne taust kuitahes võrgutav, ma ei kujuta ette, et sooviksin seda lugu veelkord lugeda.

Ses mõttes oli tõeline nauding vaadata ühel õhtul uuesti Midsomeri mõrvu. Ei mingeid kuritatarvitatud lapsi, lihtsalt mõrvad. Kuidagi turvalisena mõjuv siiras küsimus: kes tegi?

Advertisements

8 thoughts on “Palun turvalisi mõrvu!

  1. Kairi ütles:

    Youtube on kasutaja ravenhaven 14 üles laadinud suure hulga Poirot’ filme ja neid mõrvalugusid vaatan suure naudinguga ikka ja jälle. Kole küll, et keegi tapetakse, aga nendest filmidest jääb mulle mõnus turvatunne.

    • Hundi ulg ütles:

      Lisaks klassikalisele (laiba)loole naudin Poirot’ filmides suurepärast kunstnikutööd. Mistahes, kordan, iga kaader, olgu arhitektuur või interjöörid on hiilgavalt ajastut iseloomustavad. Seejuures just ajakontekstis tollast moodsat disaini ja arhitektuuri. Mis omakorda tänapäeval tundub aga nunnult vanaema-vanaisaaegne.

    • iibis ütles:

      Christie kasutab ka mõningaid naistekatele omaseid võtteid, juhtis kunagi üks mu tuttav tähelepanu.

  2. Emmeliina ütles:

    nõus

  3. hildur ütles:

    Ma täitsa jagan su arvamist selle koha pealt. Inglise klassikaline krimka on mõrvast hoolimata selline… head emotsiooni tekitav lugemine-vaatamine. Ma isiklikult olen krimkade koha pealt väga valiv ja kui muidu naljalt ühtegi raamatut lõpuni lugemata ei jäta, siis kehvade kaasaegsete krimkadega on seda juhtunud rohkem kui paar korda elus.
    Ja kui ma vahel aru ei saa, kas ja kuidas noorem põlvkond ikka elul ja arvutielul vahet teeb, siis just see krimkateema aitab mõista. Ma ei ole ju ise ka mingi hull mõrvalemb, see on kõigest lahe lugemine väikese ajugümnastikaga 😉

  4. iibis ütles:

    Enam-vähem samad tunded, jah. Et mõrv on üldjuhul hea krimka eeldus, on selge. Aga sellega ei pea kaasnema sadism ning selle üksikasjalik kirjeldamine. Ja mina olen ka viimasel ajal just krimkasid pooleli jätnud. Sest igav on ja ma ei raiska oma aega igavate raamatute lugemisega.

    Nii et resümee: paluks inimsõbralikke mõrvu!

  5. tuuli ütles:

    Dick Francis on ka hea puhkuselugemine. On turvalised mõrvad (või muud kuriteod), on mõnus traditsiooniline (kõrgklassi) inglise elukorraldus. Targad ja vaprad mehed, vähemalt üks võluv daam igas loos, tippklassi ratsahobused..Ja kõik kokku on kuidagi turvalisust sisendav. Ja põnev ka!

  6. […] mitte just “whodunit”- tüüpi. Sedasorti krimikirjandusega, mille üle kaebasid kord Iibis ja ka Yksikuitaja – kus on “kummitamajäävat vägivaldusust laste vastu” – […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s