Diagnoos, mitte ajaviide, ütlen ma!

No täpsemalt siis meie Suurel Vennal. Ning veel täpsemalt on neid kaks.

Jalkatrennist on poiss rääkinud juba ammu. Aga hinnates objektiivselt enda taksojuhisuutlikkust – korvpallist toon ju kaks, mõnikord ka kolm korda nädalas teda nagunii – keeldusin ma sellest kindlalt. Üks trenn ja kui soovib, siis kooli rahvastepall juurde. (Soovis muidugi.)

Aga kui nüüd suvel, kui korvpallis on treeninglaagrini paus, helistati ja kutsuti jalkatrenni (lasteaias ta ju käis, seepärast nad helistasidki).  Ning kui selgus, et trennid on suvel kodust viis minutit jalgrattaga sõita, lisaks käib sealsamas grupis juba kolm meie poisi klassivenda, siis…

Nojah… Nüüd kulgeb meil elu jalgpallitrennide ajaarvamise alusel.

Juba peale esiemest trenni oli muljeid kuhjaga.

Ja siis ma mängisin vasakul äärel – ja tead, kui ma koju tulin – aga tipuründes pole ma üldse hea, parema meelega oleksin ma väravas – ja ma oleksin peaaegu tõrjunud parima ründaja penalti…

Mis siis sai, kui sa koju tulid?

Ma panin siis kohe sokid mustapesukasti.

***

Suure Venna teine suur kirg on teatavasti kokandus. Kusjuures, ma olen märganud, et ta tõepoolest kuulab ja jätab meelde, kui ma talle näpunäiteid annan, et kuidas biskviidi vahele moosi panna või omletti ümber keerata. Selline tavaline mis-sa-seletad-ma-tean-ise paremini-ilme on asendunud keskendunud kuulamisega. Linnalaagris õpitud pannkoogiküpsetamist soovis poiss ise proovida nii kiiresti kui võimalik. Ainus mure oli, et kunagi kooliaasta keskel olid meie pere koolilapsed panni noaga pannkoogiküpsetuskõlbmatuks töödelnud. Mul soovitati vahepeal isegi loteriipilet osta, et kui ma siis võidan, saaks uue panni.  Nii et kui siis lapsi visiteerinud härra uuris, et kas poisil on ka mõni suurem soov, siis oli vastus kindel: pann sünnipäevaks. Isasüda loomulikult heldis, ning sünnipäevani ei pidanud ootama.

Oma panni võttis poiss igaks juhuks ka näiteks Mamma juurde kaasa. (Ning kindluse mõttes ka oma õli.) Pannkoogid said tõesti head.

Lõvipoiss oli õnne tipul, kui ma ütesin, et homme tulevad meile külalised ja ta võib jälle pannkooke küpsetada.

***

Õhtul oli vaja veel trennis käia. Kuna ma ise koju sõites staadionist  mööda sõitsin, käisin korraks vaatamas ka. Mäng käis, rääkisin mõne sõna ka treeneriga.

Jutuks tuli ka meie poisi klassivend ja parim sõber P, kellel oli kuuldavasti välismaal treeninglaagis käeluu katki.

Jah, ta kukkus ikka kehvasti, ta oli mõnda aega intensiivravis ja isa käis tal järel.

Kauaks ma ei jäänud, sest meie noorjalgpallur oli nagunii rattaga tulnud ja mind ootasid kodus Väikevend ja Vanaema.

Trennist koju saabus poiss ühel jalal hüpates.

Mängu käigus, oli esimene kommentaar napp.

Soovitasin minna vannituppa, et marraskil, kuid porine jalg puhtaks pesta.

Kui jalg puhas ning vannioa uks avati, uurisin siis juhtunut lähemalt.

No see oli kogemata. Vastase ründaja tahtis mängida palli, aga muru oli libe, vihma ju sadas vahepeal, siis läks putsaga minu jala vastu.

Hetkeline paus.

Aga kõige tähtsam on munad vahtu kloppida. Mamma ütles. Seal me tegime kolme munaga.

Veel üks paus.

Aga mängu me võitsime.

Siis panime külma geeli peale ning poiss oli suuremeelselt nõus, et homne trenn jääb vist tõesti vahele. Küsisin ka, kas ta on oma sõbrapoissi peale õnnetust näinud.

Jah, M sünnipäeval eelmnine nädal.

Kuidas tal läheb?

Halvasti, sest ta ei saanud teistega ujuma minna. Aga kui tal kips ära võetakse, saab jälle trenni.

Advertisements

9 thoughts on “Diagnoos, mitte ajaviide, ütlen ma!

  1. ritsik ütles:

    No tõesti, diagnoos 😀
    Aga vähemalt positiivsem diagnoos, kui telekasõltuvus.

  2. suslik ütles:

    meie omal on sama diagnoos…
    trennijutud ja meistrite liiga jutud ja mis kõik veel.

    “no tead, ja siis ta lõi samamoodi nagu see xx seal saksamaa ja türgi mängus ja siis pall põrkas täpselt samamoodi sinna ja siis ma lõin posti nagu zz ja siis….”

    niiet jah, ma tean, mida te tunnete 😀

  3. anonyymne AK ütles:

    Ei kiida heaks seda jalkaasja. Pigem ikka tõsisemalt korvpalliteema. Pole veel suurt midagi teinud ja juba vIgastused >:-(

    Jalgpall on traditsioonilistest aladest ikkagi kõike suurema vigastusindeksiga.

  4. kukupai ütles:

    Teretulemast klubisse 🙂
    Meil on kah üle kümne aasta juba sama lugu ja tundub ainult süvenevat – kui pärast tööd midagi muud teha ei jaksa, siis trenni jõuab ometi… Vigastustega on nii ja naa, selle trauma, mille tagajärjel kaitseväkke ei võetud, sai hoopis rattaga kukkudes ja enne jalkaelu algust…
    Külmageel ja jääkotid olgu nüüd kodus alati võtta, muud meil polegi vaja läinud…

  5. A ütles:

    jalgpall ilus mehine mäng (erinevalt korvpallist), aga eks vigastusi seal võib saada jah. me naabrimees, ammu täiskasvanud ja mitme lapse isa, käib ka ikka jalgpallitrennis. ja kui möödunud aastal oli tal ühel õhtul ülemine mokk (no huuleks ei saanud seda küll kuidagi enam nimetada) kaugelt suurem kui nina ja potisinine, siis öeldi ka ehmunud pilgu peale vastuseks, et “mees tahtis palli lüüa, aga mu nägu jäi ette… korraks võttis pildi eest. nüüd juba pole viga, natuke valutab ja ülemised hambad veidi loksuvad”. tänaseks on need hambad muidugi taas korras ja nägu ka normaalne 🙂

  6. iibis ütles:

    Resümee: ma saan aru, et tegemist on ravimatu haigusega, mille puhul tervenemislootust eriti ei ole. Külmageel ja jääkotid pole mitte raviks, vaid sümptomite leevendamiseks.

    Oh, miks pole küll ükski mu lastest tundnud vastupandamaut tungi minna maletrenni? Pole kuulnud, et sealt keegi kipsiga naaseks või tuleks emal külmakotid valmis hoida…

  7. kertu ütles:

    Male ei jää ka kunagi väikseks! Jalkavarustus paraku küll.
    Kuidas poiss kaotusi vastu võtab? Ma hoian alati trenni ajal hinge kinni, sest kui kaotavad on Madis nii kurb ja löödud nagu oleks maailma lõpp käes.
    On teil õnnetusjuhtumikindlustus poisile tehtud? Minu korvpalli mängiv vend ütleb, et traumade puhul lohutab teda ainult see õnnetusest saadav raha. Mõne aastaga on täitsa korraliku summa kokku vigastanud. Ise on rahul.

    • iibis ütles:

      Sama siin. Jalkas on muidugi veel napilt käidud, kuid noorhärrat kossust koju eskortides oli kaks võimalust: eufooria või lein. Viimasel juhul on süüdi muidugi alati teised.
      (Nt: “Kaotasime treeneri pärast!”
      Mina: “?”
      “No ta ju teadis, et mina EI OSKA võistkonda valida!”)

  8. nodsu ütles:

    Mu isa, kes on tegelenud nii male kui ka võitluskunstidega, rääkis, et malest jääb kergesti frustratsioon sisse. Asi on selles, et ka male on võitlusala, mis tähendab, et mingi agressiivsus tuleb üles – aga kui füüsilisel alal saab juba rahmeldades selle agressiivsuse ära maandada (võitluskunstis seda enam), siis males peab paigal istuma ja pärast on närviline tunne, ükskõik kas oled võitnud või kaotanud. Nii et pole see male nii ohutu midagi, lihtsalt need vigastused ei ole silmale nii hästi näha.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s