Diagnoos, mitte ajaviide, ütlen ma!

No täpsemalt siis meie Suurel Vennal. Ning veel täpsemalt on neid kaks.

Jalkatrennist on poiss rääkinud juba ammu. Aga hinnates objektiivselt enda taksojuhisuutlikkust – korvpallist toon ju kaks, mõnikord ka kolm korda nädalas teda nagunii – keeldusin ma sellest kindlalt. Üks trenn ja kui soovib, siis kooli rahvastepall juurde. (Soovis muidugi.)

Aga kui nüüd suvel, kui korvpallis on treeninglaagrini paus, helistati ja kutsuti jalkatrenni (lasteaias ta ju käis, seepärast nad helistasidki).  Ning kui selgus, et trennid on suvel kodust viis minutit jalgrattaga sõita, lisaks käib sealsamas grupis juba kolm meie poisi klassivenda, siis…

Nojah… Nüüd kulgeb meil elu jalgpallitrennide ajaarvamise alusel.

Juba peale esiemest trenni oli muljeid kuhjaga.

Ja siis ma mängisin vasakul äärel – ja tead, kui ma koju tulin – aga tipuründes pole ma üldse hea, parema meelega oleksin ma väravas – ja ma oleksin peaaegu tõrjunud parima ründaja penalti…

Mis siis sai, kui sa koju tulid?

Ma panin siis kohe sokid mustapesukasti.

***

Suure Venna teine suur kirg on teatavasti kokandus. Kusjuures, ma olen märganud, et ta tõepoolest kuulab ja jätab meelde, kui ma talle näpunäiteid annan, et kuidas biskviidi vahele moosi panna või omletti ümber keerata. Selline tavaline mis-sa-seletad-ma-tean-ise paremini-ilme on asendunud keskendunud kuulamisega. Linnalaagris õpitud pannkoogiküpsetamist soovis poiss ise proovida nii kiiresti kui võimalik. Ainus mure oli, et kunagi kooliaasta keskel olid meie pere koolilapsed panni noaga pannkoogiküpsetuskõlbmatuks töödelnud. Mul soovitati vahepeal isegi loteriipilet osta, et kui ma siis võidan, saaks uue panni.  Nii et kui siis lapsi visiteerinud härra uuris, et kas poisil on ka mõni suurem soov, siis oli vastus kindel: pann sünnipäevaks. Isasüda loomulikult heldis, ning sünnipäevani ei pidanud ootama.

Oma panni võttis poiss igaks juhuks ka näiteks Mamma juurde kaasa. (Ning kindluse mõttes ka oma õli.) Pannkoogid said tõesti head.

Lõvipoiss oli õnne tipul, kui ma ütesin, et homme tulevad meile külalised ja ta võib jälle pannkooke küpsetada.

***

Õhtul oli vaja veel trennis käia. Kuna ma ise koju sõites staadionist  mööda sõitsin, käisin korraks vaatamas ka. Mäng käis, rääkisin mõne sõna ka treeneriga.

Jutuks tuli ka meie poisi klassivend ja parim sõber P, kellel oli kuuldavasti välismaal treeninglaagis käeluu katki.

Jah, ta kukkus ikka kehvasti, ta oli mõnda aega intensiivravis ja isa käis tal järel.

Kauaks ma ei jäänud, sest meie noorjalgpallur oli nagunii rattaga tulnud ja mind ootasid kodus Väikevend ja Vanaema.

Trennist koju saabus poiss ühel jalal hüpates.

Mängu käigus, oli esimene kommentaar napp.

Soovitasin minna vannituppa, et marraskil, kuid porine jalg puhtaks pesta.

Kui jalg puhas ning vannioa uks avati, uurisin siis juhtunut lähemalt.

No see oli kogemata. Vastase ründaja tahtis mängida palli, aga muru oli libe, vihma ju sadas vahepeal, siis läks putsaga minu jala vastu.

Hetkeline paus.

Aga kõige tähtsam on munad vahtu kloppida. Mamma ütles. Seal me tegime kolme munaga.

Veel üks paus.

Aga mängu me võitsime.

Siis panime külma geeli peale ning poiss oli suuremeelselt nõus, et homne trenn jääb vist tõesti vahele. Küsisin ka, kas ta on oma sõbrapoissi peale õnnetust näinud.

Jah, M sünnipäeval eelmnine nädal.

Kuidas tal läheb?

Halvasti, sest ta ei saanud teistega ujuma minna. Aga kui tal kips ära võetakse, saab jälle trenni.