Moodne aeg: Kevini ja jumala lapsepõlvest

Kevini-raamatu sisu ei ole ilmselt üllatus kellelegi. Et poisist saab massimõrvar ja ema kirjutab isale kirju – ega midagi muud ju polnudki. 500 leheküljel. Peab kohe ütlema, et väga paeluvalt kirjutatud leheküljel.

Nimi, Kevin, on muidugi omaette kõnekas. Nagu ka autori pühendus: Terrile. Üks must stsenaarium, millest me mõlemad pääsenud oleme.

Tegelikult, mulle tundub, et suur osa sellest raamatust on kirjaniku isiklikud mured bioloogia ja ratsionaalsuse teemadel, mille üle ilmselt väga paljud naised on mõelnud. Et kui suur osa sinust läheb lapse sündides kaduma. Vähemalt mulle tundusid küll nii mõnedki mõttekäigud tuttavad, just laste-eelsest ajast (ja kui bioloogia oli juba märku andma hakanud…) Kogu see aeg, mis ma Kevinit kandsin, maadlesin Kevini ideega, mõttega, et olin end ametis alandanud juhist sõidukiks, majaomanikust majaks. (lk 78)

Kevini isal seevastu oli see lapse-saamise kujutelm hästi materialiseerunud: ühine rämpstoidupugimine, pesapallimatšid ja rahvustunde kujundamine ajaloomuuseumis.

Mind ühendasid maailmaga arvukad niidid, sind paar toekat juhtköit. Patriotismiga oli samamoodi: sa armastasid Ühendriikide ideed nii palju kõvemini kui maad ennast, ja just tänu Ameerika püüdluste armsakspidamisele võisid sa pigistada silma kinni fakti ees, et su kaasjänkidest lapsevanemad sabatavad öö otsa kalasupitermostega FAO Shcwartzi juures, et osta Nintendo piiratud eriväljalase. Konkreetsuses peitub labasus. Kontseptuaalsuses peitub suurejoonelisus, transtsendentsus, igavikulisus.  (lk 115)

See, mis juhtus, on annotatsioonidest kõigile teada. Mis sest siinkohal ikka enam üle korrata. Happy end pole võimalik, lunastus siiski vist on.

Samavõrd kui Kevinist, räägib see raamat ka tema emast, Evast. Või, õigupoolest, sellest, kuidas Eva lõpuks siiski oma poega armastama õpib.  Õnneks, kui ma nüüd isiklikku kogemust liiga meelevaldselt ei laienda, on see päris elus siiski oluliselt lihtsam.

Jumala lapsepõlve kohta mul mingit eelinfot polnud. Lihtsalt jäi raamatukogus näppu. Kah üks lapsepõlvelugu. Sedakorda Belgia diplomaadiperest, kes elab Jaapanis,  kus lapsed kuni viie aastani on justkui jumalad. Kuigi, ka see lapsepõlv alagas mõnevõrra ebatavaliselt:

“See laps ei nuta kunagi, ei liiguta kunagi. Ta ei tee üldse häält,” ütlesid ema-isa.

Arstid diagnoosisid “patoloogilise apaatia,” mõistmata, et need terminid on vastukäivad.

“Teie laps on aedvili. See on väga murettekitav.” (lk 11)

Kui aedvilja-aeg läbi sai, tuli püha viha. Mille lõpetas vanaema ja valge šokolaad Belgiast. Järsku sai vihane loom teada, et kogu sellele igavusele on õigustus, et keha ja vaim on mõeldud õnne tundmiseks /…/. (lk 25) Jah, nii lihtne see ju ongi, eks ole.

Lapseksolemine Jaapanis on vaieldamatult jumalik kogemus. Kuid inimlikku äratundmist on selles loos ka inimlikuma kogemuse kandjatele: sõnade vägi ja maagia (mida vanemad õde ja vend kasutavad aga otse loomulikult legokarbi pärast tülitsemiseks), lugu sünnipäevakingist ja sellest, kuidas vanemate vastused nende lapse soovide kohta annavad selge pildi sellest, mida nad kunagi soovinud pole.

Ning kõik lõppeb ära sellesama kolmanda sünnipäevaga.

Kolmeaastaselt ollakse marslane. On vaimustav, agahirmutav olla marslane, kes maandub. Jälgitakse ennenägematuid mõistmatuid nähtusi. Ühtki võtit pole. Seadusi tuleb luua omaenda vaatlustele tuginedes. Tuleb olla aristotellik 24 tundi ööpäevas, mis on eriti väsitav, kui pole kreeklastest kunagi midagi kuulnud. (lk 87)

Lapseks-olemine moodsal ajal on vistiti raskem kui kunagi varem. Lapsepõlv ja emadus on täis klišeesid, millel on tegeliku eluga vähe ühist.

Emaks olles saad aru, et isegi kui sa oled teinud  koguni eksameid platonlikest lastekasvatusteooriatest Edgar Krulli omadeni välja, oled sa ikkagi paras marslane, kelle elu koosenbki väljakutsetele valmisolemisest. Ja aristotellikust loogikast siinkohal alati ei piisa. Erinevalt kolmeaastastest.

Kes käib jaanipäeval kinos?

Kaks armunud paari tagareas. Kaks noorsandi, kes istusid võrdlemisi ülbes poosis keskmistes ridades, pikad ketsistatud koivad eelmise rea seljatugedel. (Tegelikult nii väga ülbed vist polnudki, piisas minu kvalifitseeritud pedagoogipilgust, et nad jalad põrandale panid.) Paar pinki minust edasi kolmekümnedates pereinimesed – väikest kasvu habemik oma barokselt volüümika prouaga.  Ära telefoni välja lülita, LAPSED äkki helistavad, ütles ta võrdlemisi valjult ja vaatas volkamisi minu poole. No mida selline üksik naisterahvas ka pereema muredest teab, ütles see pilk üheselt. Kui film oli juba alanud, tulid saali ka viis ehk juba neljanda kümne piiri ületanud naist. Itsitades, üksteist tüdrukuteks nimetades ja valjuhäälselt kohti otsides.

No ja siis mina.

Viisin lapsed jaaniks laevale, isa juurde ja sõitsin ise koju tagasi.

Nagunii ei ole ühtegi normaalset filmi, mõtlesin. Oli küll.

Teismeliseiga on alati ühtaegu  universaalne ja teisalt nii võluvalt unikaalne. Ja kogu see Inglismaa äärelinnade elu, eks ole. Tädi Mimi oma alatise teetassi ja sigareti ja laitmatult värvitud huultega.

Johni ema muidugi ei elanud sellist laitmatut äärelinnaelu. Tema mängis bändžot, lehvitas oma punaseid juukseid ja keerutas tagumikku kõigi meeste ees, olgu siis tegu kasvõi poja sõpradega (kohati tundus, et ka poja endaga).

Film jah, jõudis vähemalt minu jaoks välja vana tõdemuseni: kõige mõttetum maailmas on kedagi, olgu see siis ema, laps või kallim, süüdistada: sa ei armasta mind! Sellekohane etteheide on juba oma olemuselt kas manipuleeriv või lapsik.

Mu ema käis nädalajagu aega tagasi matustel. Ühe suhteliselt noore, neljakümnese naise matustel. Selle naise ema elu sisuks oli olnud oma ainsa sureva tütre põetamine.

Kuidas ta hakkama saab, küsis üks tuttav proua paar päeva tagasi Mammalt.

Noh, ta pole päris üksi. Tal on koer ka ja…

Kui John Mimi juurest Hamburgi läks, siis ta lubas oma tädile helistada ja olevatki seda oma surmani teinud. Ma ei tea, kas Mimil oli koer? Või piisas talle telefonikõnest? Selles, et kostüüm ja huulepuna jäid laitmatuks ja perepildil (John, onu George ja tädi Mimi) polnud tolmu, ma ei kahtlegi.

Hea film oli tegelikult.