Nägin

Kirikuid, kloostreid, sünagooge ja losse. Aeg ja lugu igal hingetõmbel.

Kamalduulide klooster, mida püütakse taaselustada, aga mille ranged nõuded ei ole ilmselt ajastu vaimuga kooskõlas. Isegi jumalateenistusi ja ühiseid söömaaegu peeti vaid loetud korrad aastas, suurem osa ajast möödus üksikkongis.

Wigry, kamalduulide klooster

Varssavi ülestõusu ajast pärit mänguasjad. Muuseum, kus foto tehtud, on külastamist vääriv.

Väikese tüdruku särk, õmmeldud sõja esimesel aastal langenud isa särgist. Karukese meisterdas lapsele ta kongikaaslane Tailfingenis.

Tükike Eestist – Eesti saatkond Poolas, esindatud siinkohal raamaturiiuli kujul.

Riiulinurk Eesti saatkonnast Varssavis

Koht, kuhu sisse minnes koolilaste grupid lõbusalt pilte klõpsisid ja nalja heitsid,  aga kust välja tulles vaadati sõnatult üksisilmi enda ette.

Mu vanem poeg uuris kodus gaasikambrisse saadetavate fotot ning küsis, osutades kõige pisemale, Väikevennastki väiksemale sellile, hääles uskumatus: kas TEMA ka?!

Jah, tema ka.

/…/

Linn, mis võtab pahviks. Ei, tõsiselt, ma hakkasin isegi korraks mõtlema, kas oleks võimalik sinna elama kolida. Ülikool on, jõgi on. Kuningaloss  on ka. Kirikutest, sünagoogidest ja juudi stiilis äridest – suured sildid, väikesed poed – rääkimata.

Vanimaid sünagooge Euroopas. Krakov, Kazimiers

Jäätist limpsivad nunnad. Ilm oli tõesti palav!

Lihtsalt Krakov. Lihtsalt ilus.

Ja siis tuli veel see:

Peale kontserti mööda öist Krakovit võõrastemajja tagasi jalutades tulime üle Visla. See oli ainus kord, kui ma selle reisi vältel tundsin tõsist soovi ka iseend pildile lasta jäädvustada, et ma mäletaksin seda õhtut ja seda tunnet.  (Pilte sai tehtud muidugi rohkem , eriti söögikohtades, kus oli hästi palju sellist tee-sina-minust-siis-ma teen-sinust pakkumisi, aga need on sellised suurema tähendsuseta klõpsud.)

Krakov. Visla. Öö

Ja siis viimane päev.

Lublin oma (osaliselt) seismesaja-aastase lossiga.

Algus Kazimiri ajast, praeguseks näeb välja nagu neogootika.

Majdanek ja Treblinka. Viimane oli kõige mõjusam. Keset suurt metsa. Kellukad ja linnulaul.  Ja kivid.

Mõistlik inimene muidugi nii ei puhka. Sõidab hoopis Ibizale näiteks…

Advertisements