Jagamisest

Kui ma laps olin, imestas ema alati, kui kuulis peredest, kus maiustused laste vahel täpselt ära jagatud: MEIL on küll kommikauss laual. Muidugi võis olla kommikauss laual, kui lapsi oli ainult üks (ja lapsena polnud ma pooltki nii maias kui praegu!)

Aga kui hüva kraam on volilt käes, siis mitme maiasmoka puhul tekib paratamatult olukord, kus üks tahaks nautida pikema aja vältel, teine aga asub lihtsalt aplalt asja kallale ja kolmas, asja taibates, läheb ja võtab endale kah igaks juhuks pihutäie.  Kuna meil eelviimati rannas just oli selline mure ühe paki vahvlitega, siis viimane kord lugesin kõik üle ja ütlesingi pakki avades, mitu keegi saab. Kõik olid rahul. Pärast Lõvipoiss ei tahtnudki ja jagas enda osa veel õe ja Väikevennaga.

Lisaks maiustustele on rannas kerkinud esile ka asjade jagamise teema. Ostsin Väikevennale mänguasjapoest väikese täispuhutava dinosauruse. See meeldis talle väga, talle pandi nimi, võeti öösiti kaissu ja ka randa kaasa. Üldiselt hoidis Väikevend oma dinosaurusel ka rannas silma peal.  Ühel hetkel aga oli sellega mängima hakanud üks võõras väike poiss. Tüli tekkides läksin ma muidugi ning püüdsin oma poega veenda – et las teine ka mängib natuke. Väikevend ei nõustunud ja haaras saurusest kindlalt kinni.

Kui ei taha jagada, ei tohiks üldse randa kaasa võtta! õiendas väikese huvilise blond ja kaunis ema.

(Pärast ma muidugi nägin, et tegu oli üldse kange õiendajaga – lapsukese isa sai ikka korralikult ja avalikult noomida, kui ta ema arvates last valesti ujutas.)

Oh, mina ei tea. Tõesti. Kühvlit ja ämbrit peaks muidugi jagama, aga… No ega mulle kah ei meeldiks, kui mõni kaaspeesitaja minu poolelioleva kriminulli enda kätte võtaks ja ütleks, et kui jagada ei taha, siis loe kodus!

Muidugi, jagamise teema on pesamunade puhul vist päris sageli päevakorral. Ma justkui mäletan, et Kõrrekesel ja Lõvipoisil käis asi omal ajal kuidagi kergemalt. Samas, praeguseks on üks kahest helde jagaja ja teine jälle suhteliselt kitsi.

Hoopis teine teema on muidugi see, et kas helde andmine pikas perspektiivis üldse kasulik ongi. Looduslik valik, mul on tunne, on pigem nende poolt, kes hoolitsevad ennekõike iseenda ja oma järglaste vajaduste eest. Kultuur on see, mis sunnib jagama, mitte instinktid.

Advertisements