Püüe olla Kultuurne Inimene. Pettumus (no võib olla mitte päris)

Mina vaatan ka mõnikord televiisorit.   Pärnu filmifestivali filme vaatan ma suviti täiesti regulaarselt.  Möödunud nädalal näiteks  -loen kohe kokku – viit filmi.

Ilmselt on mu püüdluste – olla  Kultuurne Inimene – sporaadilisus jätnud oma jälje. Mul oli igav.  Wajda-film, millest ma lootsin palju, ajas haigutama. Olin paar nädalat tagasi Varssavis näinud ülihead näitust Katõnist (kohe tohutult kahju oli, et aega oli vähe ja ei jõudnud süveneda) ja üldse – ikkagi Wajda, eks ole…Võib olla olid lootused põhjendamatult kõrged.

Hea mees oli mõnevõrra huvitavam. Vähemalt juba see situatsioon – abielu 15 aastat halvatud naisega ja mehe püüdlus rajada bordell selle ürituse finantseerimiseks – oli ju fantastiline. Filmi mõttes, muidugi. Samas tundus, et näiteks Soosaar ise seda näinud ei olnudki, sest ta rääkis koguaeg mingist trobikonnast lapsest, keda naine muudkui sünnitab ja mees kasvatab. No kaks poega (vanusevahega neliteist aastat) ei ole trobikond!

Siis jäi üks film vahele, ja ma vaatasin Rasedusarme. Sõbrale järgmisel päeval tehtud resümee oli umbes selline: Rase naine läks oma lapse isast lahku ja leidis uue mehe, kellele meeldisid tema suured tissid. Ta kartis kogu aeg, et kui ta sünnitab ära, siis ta tissid kaovad ja mees läheb minema.  Tissid kadusid ja mees läkski minema. Kas mul, kogenematul televaatajal, jäi midagi olulist kahe silma vahele? Mul oli kulutatud poolteisest tunnist natuke kahju.

Siis jäi veel mõni vahele. Viimasel päeval vaatasin seda venekeelset Läti haiglat,  noh, sain aru, et taheti olla eluline ja liigutav selles natuke armetus betoonhaiglas.  Ehk oli ka. Võib olla oli ajaline nihe veel üsna hiljutise siinse haiglakultuuriga  liiga väike, et antopoloogia mõjule pääseks.

Igal juhul, kui poleks olnud  Aljonkat, oleks mu filmivaatamisnädal olnud oluliselt suurem pettumus.  See lõpp,  kuidas Aljonka oma mänguelevandile mantlit selga paneb, ja räägib, et käed on liiga väikesed ja mantel suur – ning siis magama jääb, oli nii sõnulseletamatult liigutav.  (Mul on alati olnud tunne, et minu lastel on lihtsalt liiga palju asju!)

Võib olla ongi minust saanud näidiskanaema, kelle suur kunst õlgu paneb kehitama – a näita sellisele väikest last, siis läheb lolliks, eks.

Advertisements

7 thoughts on “Püüe olla Kultuurne Inimene. Pettumus (no võib olla mitte päris)

  1. Helle ütles:

    Nii palju, kui mina sel aastal vaatasin, jagan su pettumust. Ise olen küll 3 vaadanud, aga sügavam huvi kadus juba esimese puhul.

  2. ritsik ütles:

    Ma vaatasin Ito lõpuni ja lõpp läks igavaks, Rasedusarmide koha pealt jagan sinu seisukohta. Rohkem ei näinudki… ujumine tundus telekast ahvatlevam.
    Aga Aljonka oli suurepärane! Ja filmi režissöör Kornienko tundus tõeliselt missioonitundega olevat, tegin temaga intervjuu aga see pole veel netis üleval.

  3. Sille ütles:

    Ühinen teie arvamustega. Ka mina vaikselt imestasin, et kas asi on minus või ongi filmid sel aastal igavad. Ja samuti otsisin seda trobikonda lapsi filmist ja nad jäidki leidamata. 🙂

  4. Paula ütles:

    Vahva!
    Minu juhuslikud pealesattumised toimusid siis lihtsalt õigetes kohtades. See hea mehe film meeldis mulle väga, aga ma nägin seal vist veits teisi asju. Meditsiinist rikutud, nagu ma olen. Lugesin isegi Austraaliast saadud meediakajastusi kui film esilinastus.
    Nägin samal ajal ka üht Lõuna-Aafrika laulvate AIDSI-orbude filmi. Kas see ei olnud festivali raames?

  5. iibis ütles:

    Paula, see film heast mehest meeldis mulle ka päris hästi. No juba kogu see olukord – kui keegi teeks sellise mängufilmi, ei mõjuks see eriti usutavalt. (Muuseas, mida siis “meditsiinist rikutu” seal nägi – kui viitsid rikkumatuile kirjutada.)

    AIDSi ja orbude kohta ei oska midagi öelda, kuna kõiki filme ei näinud.

    (Ritsik, ma tõesti jään su juttu netti ootama. )

    • Paula ütles:

      Sellised inimesed nagu “hea mehe” naine, kelle mõistus on korras, aga keha ei võimalda välismaailmaga suhelda surevad reeglina 6 aastaga erinevatesse tüsistustesse. See naine elas juba 16. aastat ja mitte hea hoolduse pärast vaid tänu mehele, kes ennast kuidagi ohverdamata andis naisele võimaluse eluks. See kuidas mees teda nägi, milline tohutu usaldus oli temas oma mehe vastu. See oli pööraselt liigutav. Sellist avalust ja armastust nagu selles dokumentaalfilmis ei saaks kunstilises filmis näidata, sest see ei mõjuks usutavalt.

  6. ritsik ütles:

    näe siin lõpus
    http://www.parnupostimees.ee/?id=289533
    Hästi sümpaatne proua.
    Nii palju kiideti seda soomlaste saunafilmi, et peab vist uue kunsti muuseumisse vaatama minema. Seal saab kõikide Pärnu filmifestivalide filme vaadata, kui soovi on.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s