Elu pärast jalgpalli

Jalgpall algas kunagi väga ammu. Siis läks Lõvipoiss laagrisse, manitsedes mind tulemusi tabelisse kandma.* Lõvipoiss tuli koju. Jalgpall jätkus. Ma käisin nädala reisimas. Jalgpall kestis edasi, kui ma koju tulin. (Jalgpall saatis mind õigupoolest terve reisi Lõvipoisi tekstisõnumite näol**.) Kõrrekese laagrisolek – samuti nädalane – jalgpallivaatamisharjumustes muudatusi kaasa ei toonud. Aga kui Kõrreke tagasi tuli, kestis jalgpall igal juhul endiselt.

Lõvipoiss ostis Mammalt hää tunnistuse eest preemiaks saadud raha eest  Saksa koondise särgi. Siiski toetas ta Saksa-Hispaania mängus hispaanlasi, kuna ta oli veendunud, et Saksa ei võida Hollandit.  (Holland talle mingil seletamatul põhjusel ei meeldinud. Kohe üldse.)

Tabel on nüüd valmis.

Finaalijärgne resümee: Noh nüüd sai läbi ja õnneks Holland ei võitnud!

Hommikul tuli küll sõbrapoiss külla ning temaga vaadati finaali eredaimad hetked kordusest uuesti üle.

Käisime õhtupoole jões ujumas. Kella ei piilunud (et mängu ajaks koju tagasi jõuda.) Lapsed ehitasid kanaleid.

Õhtul vaatasin Wajda-filmi. Missugune kergendus on vaadata midagi, mida ei saada Tweenie-põngerjate või  spordikommentaatori reibas hääl.

Mõni päev võtame ette Sherlock Holmesi ühisvaatamata osad, need õiged.

*Kui Lõvipoiss oli laagris või tuli tal mõnel õhtul väsimus enne mängu lõppu peale, oli tal vähe sellest, et tulemus sai tabelisse. Sel juhul äratati mind küsimusega: Aga pallivaldamisprotsent? Lõpuks näitasin pojale paar eesti- ja ühe võõrkeelse jalgpallilehekülje kätte ja neid ta siis hommikuti pingsalt uuris.

**Stiilinäide: Jalka esimese mängu võitis saksamaa inglismaad 4:1.  Mull läheb hästi. Lõvipoiss.