Paadisõit pimedana

Meie perest olid esimesed hoopis Väikevend ja Kõrreke vanaemaga, kes näitust vaatamas käisid. Ja midagi ei näinud. Ja sellest mitu päeva rääkisid.

Täna võttis siis vanaema taas Väikevenna hoida ning meie Lõvipoisiga omakorda käisime näitusel.

See oli absoluutselt imeline kogemus. Nägemine, muidu ju enimkasutatud meel, lülitatakse välja. Jäävad lõhnad, kuulmine, kompimine.

Oma poja selja tundsin ma igatahes särgi altki ära. Muus mõttes olin ma muidugi lootusetu. Ma olen nägijana ja kaardigagi vilets orienteeruja, mis siis veel pimedana ja kepiga variandist rääkida! (Kõrreke seevastu olevat oma grupis olnud esimene kõike üles leidma ja kohale jõudma. Ma ei ole kahjuks temasse.)

Lõvipoiss eksis peale paadisõitu ära, minnes tagasi parki. (No mis ta, pimeloom, tormab!) Pimedad giidid leidsid ta üles ja toimetasid kohvikusse. Kohvi ei tihanud ma võtta (kuigi ma seda muul ajal igal võimalikul ja võimatul puhul joon). Küsisin vett.

Kas tahad kallata ka? küsis pime baaridaam.

Igaksjuhuks eelistasin pudelit…

Miks? Kallata on ju nii lõbus?!

Meie giid ja baaridaam olid üldse muhedamast muhedamad. Lõvipoiss küsis giidilt igasugu asju, ma ise igaksjuhuks uurisin, ega ta viimane neid pahaks ei pane. Ei pannud, rääkis heal meelel ja lõbusalt oma juhtkoerast, asjade leidmisest ja väljas söömisest.

Minge vaatama – kuigi, nagu öeldud, näha pole midagi!

Advertisements