Riskide hindamine

Ennelõuna. Pikutan voodil ja loen (see vist ongi puhkus?) raamatut.  Lugeva emaga on muidugi raske tavapärast vestlust aerendada, seda Väikevend mõistab. Püüda muidugi tasub:

Emme, su riidekapist paistab üks käsi!

Sa pead vist siis asja uurima minema!

Väikevend lähebki. Mõne hetke pärast hüüab julgustavalt:

Aga ära karda, see on ühe surnud roomlase käsi. Tal pole pead ka otsas.

Õhtul loetakse muidugi Väikevennale. (Suuremgi vennastest seab end voodiservale kuulama.)

Käsil on loomulikult Karlsson. Oleme jõudnud looni, kus kortesisse tungivad vargad ja Karlsson kollitab.

Hiljem vannituppa minekuks kutsub Väikevend igaks juhuks ema kaasa. Vargad ja kollid pole, erinevalt surnud ja dekapiteeritud roomlasest, naljaasi.