Õhtune loomepuhang

Hiiretips, sokikoll ja kotkas ka

Sokikoll ja hiiretips

siis nad läksid enda koju

tahtsid pajatada sellest

väsitavast päevast

koogid jäid kõik järele

hei-hoo, hei-hoo

nad üldse ei olnud kotkapojad

sokikoll ja kotkas läksid oma koju

hiiretips läks ka sinna koju

-Aga kuidas ta sai, emme?

/siira imestusega/

läksid veel kõik, ben-ten-ten

läksid veel kõik, ben-ten-ten

soss-soss-sossi

soss-soss-sossi

Kas sa Bobi laulu ka tahad?

Tööd-tööd-tööd tegi

ta tegi tööd-tööd-tööd

ja näitas enda tugevaid käsi

siis ta läks teerulliga sõitma

siis ta läks mänguväljakule

seda ta ema ei lubanud

tun-ton-ton

tun-ton-ton

ass-ass-ass

ass-ass-ass

Homme ma laulan, kuidas  võitlevad rüütlid, piraadid ja soomlased!

Kohalik floora ja fauna

Kass Siisi võtab soojast suvest niipalju kui võimalik. Poegi tal – nagu loodus otsustas – sel suvel siiski ei sündinud ning ta elab vaba aktiivse miisu elu. Täna tuli äikese alates küll tuppa, kuid suuremalt jaolt elab aktiivset ööelu. Hommikul nõutas siiski tuppa oma krõbuskikausi juurde –  pulstis  heledal karval suured mustad (õli?)plärakad.

No kus sina siis kondasid?! Ja kus sa ennast ära oled määrinud?!
Küsimused olid muidugi retoorilised. (Eks ma harjutan kassi peal vaikselt tuleviku tarbeks…)

Kohalik fauna on meil rikkalik.

Ühel õhtul nägin mustsõstrapõõsas liikumist – lähemale minnes põrnitses mind väga umbusklik siiliisand. Fotoka klõpsatus süvendas ta kahtlusi veelgi.

Täna, peale esimese äikesesahmaka möödumist, otsis Väikevend oma kummikud kohe välja, maldamata isegi venna küpsetatud pannkooki lõpuni süüa. Varsti kostis õuest hädakisa.

Läksin vaatama.

Minu poeg, kes ei karda piraate, äikest ega vihmausse, oli näinud nälkjat. Umbes sentimeetripikkust poissi, kes tundlaid liigutas ja end aegamisi rohukõrre alt välja sirutas.

Vaatasime siis koos, kui aeglase loomakesega on tegu ja kuidas ta üldsegi ohtlik ei ole. Igaks juhuks tuli Väikevend siiski tuppa, kuni ka suurem vennastest oma koogi ja moosi lõpetas.

Flooraga on meil sel aastal lood kehvad. Kevadel, kui korralikud aiapidajad varavalgest hilisõhtuni külvavad ja väetavad, oli mul palju tööd ja lastel kõiksugu esinemisi, proove, kevad- ja muid pidusid, et otsustasingi ära, et ennast peenarde tegemisega ei väsita. (Selle otsustasin ka kohe juurde ära, et süümepiinu ma sellepärast tundma ei hakka.)

Aga mingeid lillekesi ja muud kaunist meil nüüd kah paraku ei õitse. See-eest imetleme virku naabreid, kui Väikevennaga rattatiiru ümber kvartali teeme. Väikevend mäletas hästi kibuvitsapõõsast. Kahjuks oli see viimati ära õitsenud. Väikevend märkas läbi põõsa kasvavat õilmitsevat naati: näed, ÜKS roosikene veel õitseb!

Roosikesed on paraku selleks aastaks lõpetanud, kuid see-eest leidsime plõksutajad. Näitasin Väikevennale ette ja tema muudkui plõksutas.

No plõksutajaid on meil varikatuse all koduski! Midagigi hingekosutatavat, mida ei pea palehigis pikeerima ja väetama!

Elu pärast jalgpalli

Jalgpall algas kunagi väga ammu. Siis läks Lõvipoiss laagrisse, manitsedes mind tulemusi tabelisse kandma.* Lõvipoiss tuli koju. Jalgpall jätkus. Ma käisin nädala reisimas. Jalgpall kestis edasi, kui ma koju tulin. (Jalgpall saatis mind õigupoolest terve reisi Lõvipoisi tekstisõnumite näol**.) Kõrrekese laagrisolek – samuti nädalane – jalgpallivaatamisharjumustes muudatusi kaasa ei toonud. Aga kui Kõrreke tagasi tuli, kestis jalgpall igal juhul endiselt.

Lõvipoiss ostis Mammalt hää tunnistuse eest preemiaks saadud raha eest  Saksa koondise särgi. Siiski toetas ta Saksa-Hispaania mängus hispaanlasi, kuna ta oli veendunud, et Saksa ei võida Hollandit.  (Holland talle mingil seletamatul põhjusel ei meeldinud. Kohe üldse.)

Tabel on nüüd valmis.

Finaalijärgne resümee: Noh nüüd sai läbi ja õnneks Holland ei võitnud!

Hommikul tuli küll sõbrapoiss külla ning temaga vaadati finaali eredaimad hetked kordusest uuesti üle.

Käisime õhtupoole jões ujumas. Kella ei piilunud (et mängu ajaks koju tagasi jõuda.) Lapsed ehitasid kanaleid.

Õhtul vaatasin Wajda-filmi. Missugune kergendus on vaadata midagi, mida ei saada Tweenie-põngerjate või  spordikommentaatori reibas hääl.

Mõni päev võtame ette Sherlock Holmesi ühisvaatamata osad, need õiged.

*Kui Lõvipoiss oli laagris või tuli tal mõnel õhtul väsimus enne mängu lõppu peale, oli tal vähe sellest, et tulemus sai tabelisse. Sel juhul äratati mind küsimusega: Aga pallivaldamisprotsent? Lõpuks näitasin pojale paar eesti- ja ühe võõrkeelse jalgpallilehekülje kätte ja neid ta siis hommikuti pingsalt uuris.

**Stiilinäide: Jalka esimese mängu võitis saksamaa inglismaad 4:1.  Mull läheb hästi. Lõvipoiss.

Riskide hindamine

Ennelõuna. Pikutan voodil ja loen (see vist ongi puhkus?) raamatut.  Lugeva emaga on muidugi raske tavapärast vestlust aerendada, seda Väikevend mõistab. Püüda muidugi tasub:

Emme, su riidekapist paistab üks käsi!

Sa pead vist siis asja uurima minema!

Väikevend lähebki. Mõne hetke pärast hüüab julgustavalt:

Aga ära karda, see on ühe surnud roomlase käsi. Tal pole pead ka otsas.

Õhtul loetakse muidugi Väikevennale. (Suuremgi vennastest seab end voodiservale kuulama.)

Käsil on loomulikult Karlsson. Oleme jõudnud looni, kus kortesisse tungivad vargad ja Karlsson kollitab.

Hiljem vannituppa minekuks kutsub Väikevend igaks juhuks ema kaasa. Vargad ja kollid pole, erinevalt surnud ja dekapiteeritud roomlasest, naljaasi.

Seletav sõnaraamat

Suvehommikune turul-, poes ja postkontoriskäik peab loomulikult kulmineeruma mänguplatsiga.

Ma tahan minna sinisele mänguplatsile, teatab Väikevend.

Kas see on sinine mänguplats?

Olime jõudnud meeldivalt varjulisele mänguväljakule.

Ei, see on liiga punane, teatab Väikevend ning läheb rahulolevana mängima.

Sinine mänguplats on see, kus on jalgpall, selgitab ta hiljem kodus.

Selge. Õhtul kohale sõites selgub, et stadion on remondi tõttu täiesti suletud. Teen ettepaneku vändata natuke maad edasi, Veerikule.

Siia ma tulla tahtsingi, teatab Väikevend kohale jõudes.

*

Täna tuli õnn meie õuele ka autoelektriku näol, kes tõi kaasa parandatud kojameeste mootori minu pisikesele punasele.  Väikevend oli kogu aja ninapidi juures, ja ma ei kasuta siinkohal piltlikku väljendit. Eriliselt rõõmustav oli, et onu,  sellist mõnusat sorti onu, kes meeldib väikelastele ilma, et ta seda kuidagi eriliselt taotlekski, parandas ära ka Väikevenna katkise rattapedaali.

Kollaselt kolmerattaliselt läks jutt muidugi abiratastega rattale, mis on ehk nii suurele poisile kohasemgi sõiduvahend.

Väikevend koguni usaldas onule oma unistuse mootorrattast. Mispeale onu jälle rääkis kuidas ta enda praeguseks täiskasvanud poeg neljasena kardirooli istus.

Väikevend jäi onu visiidiga ülimalt rahule:

Onu arvas, et mul peaks olema abiratastega mootorratas!

Nägin

Kirikuid, kloostreid, sünagooge ja losse. Aeg ja lugu igal hingetõmbel.

Kamalduulide klooster, mida püütakse taaselustada, aga mille ranged nõuded ei ole ilmselt ajastu vaimuga kooskõlas. Isegi jumalateenistusi ja ühiseid söömaaegu peeti vaid loetud korrad aastas, suurem osa ajast möödus üksikkongis.

Wigry, kamalduulide klooster

Varssavi ülestõusu ajast pärit mänguasjad. Muuseum, kus foto tehtud, on külastamist vääriv.

Väikese tüdruku särk, õmmeldud sõja esimesel aastal langenud isa särgist. Karukese meisterdas lapsele ta kongikaaslane Tailfingenis.

Tükike Eestist – Eesti saatkond Poolas, esindatud siinkohal raamaturiiuli kujul.

Riiulinurk Eesti saatkonnast Varssavis

Koht, kuhu sisse minnes koolilaste grupid lõbusalt pilte klõpsisid ja nalja heitsid,  aga kust välja tulles vaadati sõnatult üksisilmi enda ette.

Mu vanem poeg uuris kodus gaasikambrisse saadetavate fotot ning küsis, osutades kõige pisemale, Väikevennastki väiksemale sellile, hääles uskumatus: kas TEMA ka?!

Jah, tema ka.

/…/

Linn, mis võtab pahviks. Ei, tõsiselt, ma hakkasin isegi korraks mõtlema, kas oleks võimalik sinna elama kolida. Ülikool on, jõgi on. Kuningaloss  on ka. Kirikutest, sünagoogidest ja juudi stiilis äridest – suured sildid, väikesed poed – rääkimata.

Vanimaid sünagooge Euroopas. Krakov, Kazimiers

Jäätist limpsivad nunnad. Ilm oli tõesti palav!

Lihtsalt Krakov. Lihtsalt ilus.

Ja siis tuli veel see:

Peale kontserti mööda öist Krakovit võõrastemajja tagasi jalutades tulime üle Visla. See oli ainus kord, kui ma selle reisi vältel tundsin tõsist soovi ka iseend pildile lasta jäädvustada, et ma mäletaksin seda õhtut ja seda tunnet.  (Pilte sai tehtud muidugi rohkem , eriti söögikohtades, kus oli hästi palju sellist tee-sina-minust-siis-ma teen-sinust pakkumisi, aga need on sellised suurema tähendsuseta klõpsud.)

Krakov. Visla. Öö

Ja siis viimane päev.

Lublin oma (osaliselt) seismesaja-aastase lossiga.

Algus Kazimiri ajast, praeguseks näeb välja nagu neogootika.

Majdanek ja Treblinka. Viimane oli kõige mõjusam. Keset suurt metsa. Kellukad ja linnulaul.  Ja kivid.

Mõistlik inimene muidugi nii ei puhka. Sõidab hoopis Ibizale näiteks…