Jagamisest

Kui ma laps olin, imestas ema alati, kui kuulis peredest, kus maiustused laste vahel täpselt ära jagatud: MEIL on küll kommikauss laual. Muidugi võis olla kommikauss laual, kui lapsi oli ainult üks (ja lapsena polnud ma pooltki nii maias kui praegu!)

Aga kui hüva kraam on volilt käes, siis mitme maiasmoka puhul tekib paratamatult olukord, kus üks tahaks nautida pikema aja vältel, teine aga asub lihtsalt aplalt asja kallale ja kolmas, asja taibates, läheb ja võtab endale kah igaks juhuks pihutäie.  Kuna meil eelviimati rannas just oli selline mure ühe paki vahvlitega, siis viimane kord lugesin kõik üle ja ütlesingi pakki avades, mitu keegi saab. Kõik olid rahul. Pärast Lõvipoiss ei tahtnudki ja jagas enda osa veel õe ja Väikevennaga.

Lisaks maiustustele on rannas kerkinud esile ka asjade jagamise teema. Ostsin Väikevennale mänguasjapoest väikese täispuhutava dinosauruse. See meeldis talle väga, talle pandi nimi, võeti öösiti kaissu ja ka randa kaasa. Üldiselt hoidis Väikevend oma dinosaurusel ka rannas silma peal.  Ühel hetkel aga oli sellega mängima hakanud üks võõras väike poiss. Tüli tekkides läksin ma muidugi ning püüdsin oma poega veenda – et las teine ka mängib natuke. Väikevend ei nõustunud ja haaras saurusest kindlalt kinni.

Kui ei taha jagada, ei tohiks üldse randa kaasa võtta! õiendas väikese huvilise blond ja kaunis ema.

(Pärast ma muidugi nägin, et tegu oli üldse kange õiendajaga – lapsukese isa sai ikka korralikult ja avalikult noomida, kui ta ema arvates last valesti ujutas.)

Oh, mina ei tea. Tõesti. Kühvlit ja ämbrit peaks muidugi jagama, aga… No ega mulle kah ei meeldiks, kui mõni kaaspeesitaja minu poolelioleva kriminulli enda kätte võtaks ja ütleks, et kui jagada ei taha, siis loe kodus!

Muidugi, jagamise teema on pesamunade puhul vist päris sageli päevakorral. Ma justkui mäletan, et Kõrrekesel ja Lõvipoisil käis asi omal ajal kuidagi kergemalt. Samas, praeguseks on üks kahest helde jagaja ja teine jälle suhteliselt kitsi.

Hoopis teine teema on muidugi see, et kas helde andmine pikas perspektiivis üldse kasulik ongi. Looduslik valik, mul on tunne, on pigem nende poolt, kes hoolitsevad ennekõike iseenda ja oma järglaste vajaduste eest. Kultuur on see, mis sunnib jagama, mitte instinktid.

Advertisements

9 thoughts on “Jagamisest

  1. Piret ütles:

    Jagamine on keeruline, eriti isiklike asjade puhul (ja seda ju Dino on). Lähed ujuma, jätad rätiku liivale ootama ja tagasi jõudes avastad, et keegi sellel peesitab või on end sellega kuivatab ning sinu küsimärki meenutavale ilmele kostub vastuseks – kui jagada ei taha, pole vaja kaasa võtta. Väikevennal oli õigus otsustada, kas ta tahab oma asja jagada või mitte.

    • iibis ütles:

      Ega ma selle pärast muretsegi. Et kas oli ikka õigus või mitte. Peaelgi, teine poiss oli ikka natuke titem ja meie oma oleks võinud muidugi “suur poiss olla” janiiedasi.

      See jagamise teema on praegu erinevatel tasanditel hästi päevakorral minu jaoks. Ja siis hakkad mõtlema, et kuidas on kena ja kuidas tegelikult tehakse. (Ma ei mõtle enam lapsi.)

      Nt meeles on Linnart Mälli näide ühest loengust. Ta rääkis tšetšeenidest, need olid tal ikka väga hinge peal. Et kui kaks tšetšeeni tütarlast sattuvad uppumisohtu, ning päästjaks on ühe neiu vend, siis tingimata tuleb päästa võõras tüdruk eelisjärjekorras. Muidu on suur häbi vanematele, kui oma õde pääseb ning võõras mitte. Aga – kuhu need tšetšeenid oma kõrge moraaliga siis jõudnud, eks ole. (Jätkusuutlikuse koha pealt, ma mõtlen.)

      Niipalju siis lisaks täispuhutavast dinosaurusest…

  2. michellyna ütles:

    Oiiii… Ma nii oleks tahtnud minna ja võtta midagi selle rumala lapsevanema asjadest ning irvitanud “ära vea kaasa kui jagada ei taha” 😀
    Tema mõttemaailmale oleks täpselt paras olnud selline lapsik demonstratsioon.
    Kus tuli õpetama!….

    • iibis ütles:

      Ma ei ole üldjuhul lihtsalt selline lapsikute demonstratsioonide inimene. Seda enam, et tema ju ei teadnud, et see pole mitte dinosaurus, vaid Dinosaurus, eks ole.

      Tegelikult ei olnud ju mu jutt üldse sellest dinosaurusest. (Siis oleks ju võinud mõnda perefoorumisse kirjutada, panna pealkirjaks “Ebameeldiv juhtum rannas” ning kõrge loetavus ja emotsionaalne vastukaja oleks olnud garanteeritud.

      Kirjutasin lihtsalt jagamisest kui sellisest. Ehkki, see ei välista muidugi – üksiknäitena – ka sellesama dinosauruse jagamise küsimust.

  3. marju ütles:

    meie peres jagatakse ka leib ära kui juhtub ainus ja viimane päts olema
    ei tule kõne alla et kommikauss laual
    kommid jagatakse võrdselt ära
    kord tuli meile keegi külla ja tõi kotlette
    poeg istus lauda ja küsis mitu igale ühele on
    külaline sai shoki, et mis asja söö kõht täis
    mida, üks sööb kõhu täis ja kui teised nälga jäävad?!

    • iibis ütles:

      Nojah, nii see ongi. Mina kasvasin ainsa lapsena ja kommikauss oli laual. Kui meil oleks kauss laual, oleks see lihtsalt tühi ja vaidlus selle üle, kes sai rohkem ja kes vähem, kestaks ilmselt uue kausini…

      Samas on mul ikka tagavarasid ka. Mõnikord võetakse sealt omal käel, kui seda ausalt mööndakse, keegi pahandada ei saa. Suuremad maiustavad muidugi ka oma taskuraha eest, ma ikka ärgitan neid alati teistele pakkuma.

      Kotlette õnneks üldiselt lugema ei pea, aga teistega peab muidugi arvestama. Viimased vajadusel poolitatakse.

      Sellegipoolest on see jagamaõppimise tulemuslikkus erinev. Täna hommikul, kui ma poodi läksin, palusid lapsed üllatusmune. Peale lõunasööki tehti need siis lahti ja kahest murti emale ka tükike, neist ühest jäeti killuke koguni peatselt saabuva vanaema tarbeks. Resümee jätkusuutlikkuse mõttes võib teha ilmselt mõnekümne aasta pärast.

  4. epp ütles:

    Meie peres olen mina, tuleb tunnistada, ilmselt kõige kehvem jagaja (aga vaat kus alles korrutan!). Aga ega loomult lahkeil poegadelgi alati lihtne ole. Ploomil näiteks oli täna kolm kommi, mille ta lahkelt enda, proua ema ja vanaema vahel ära jagas. Siis aga jäi väga mõtlikuks ja uuris ääri-veeri, kas äkki võiks hoopis nii teha, et proua ema kommi sööks kahepeale. Mispeale proua ema nõutas endale omakorda pisikest ampsu Ploomi kommist, mille ta ka sai, ja nägi ülejäänut kiiresti-kiiresti Ploomi suhu kaduvat veel enne, kui oma lause lõpetada jõudis: “… ja siis ma annan enda kommi hoopis üleni sulle.” “Aa,” ütles Ploom ilmse kergendusega ja väljastas kiiresti ning hämmastava enesestmõistetavusega ennatlikult suhu topitu.

  5. marju ütles:

    jagamine on meiel lastel ikka juba veres
    eile õhtusöögi lauas
    arutasid mu täiskasvanud lapsed palju keegi mida süüa võib, et kõik võrdselt toitu saaksid ja kõhud täis saaks
    jaotasid spagette portsioniteks ja võrdlesid neid siis, et kõik võrdselt saaks, et sina saad juurde ja sinult võtame natu ära;)))
    ja et “muru”(aedvilja hautis) ei pea jagama, seda on küll ja jääb ülegi
    lapselaps oli kuidagi haledas tujus ja andsin talle magustoidu kohe ette
    siis sain onude käest pragada, et käitun ebapedagoogiliselt
    lapseke oli lasteaias just söönud ja ega see magustoitki talle sisse hästi mahtunud;)

  6. Sille ütles:

    Kui lapsed väikesed olid, siis jagasime ka alati maiustused ära, et kõik võrdselt saaksid. See ikka suurte perede probleem ja ühelapselised sellest jagamisest ilmselt aru ei saagi saama. 🙂
    Nüüd, kus lapsed suured on, seisab kommikauss laual ja söön ainult mina. Lapsed on magusaisust välja kasvanud. 🙂

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s