Püüe olla Kultuurne Inimene. Pettumus (no võib olla mitte päris)

Mina vaatan ka mõnikord televiisorit.   Pärnu filmifestivali filme vaatan ma suviti täiesti regulaarselt.  Möödunud nädalal näiteks  -loen kohe kokku – viit filmi.

Ilmselt on mu püüdluste – olla  Kultuurne Inimene – sporaadilisus jätnud oma jälje. Mul oli igav.  Wajda-film, millest ma lootsin palju, ajas haigutama. Olin paar nädalat tagasi Varssavis näinud ülihead näitust Katõnist (kohe tohutult kahju oli, et aega oli vähe ja ei jõudnud süveneda) ja üldse – ikkagi Wajda, eks ole…Võib olla olid lootused põhjendamatult kõrged.

Hea mees oli mõnevõrra huvitavam. Vähemalt juba see situatsioon – abielu 15 aastat halvatud naisega ja mehe püüdlus rajada bordell selle ürituse finantseerimiseks – oli ju fantastiline. Filmi mõttes, muidugi. Samas tundus, et näiteks Soosaar ise seda näinud ei olnudki, sest ta rääkis koguaeg mingist trobikonnast lapsest, keda naine muudkui sünnitab ja mees kasvatab. No kaks poega (vanusevahega neliteist aastat) ei ole trobikond!

Siis jäi üks film vahele, ja ma vaatasin Rasedusarme. Sõbrale järgmisel päeval tehtud resümee oli umbes selline: Rase naine läks oma lapse isast lahku ja leidis uue mehe, kellele meeldisid tema suured tissid. Ta kartis kogu aeg, et kui ta sünnitab ära, siis ta tissid kaovad ja mees läheb minema.  Tissid kadusid ja mees läkski minema. Kas mul, kogenematul televaatajal, jäi midagi olulist kahe silma vahele? Mul oli kulutatud poolteisest tunnist natuke kahju.

Siis jäi veel mõni vahele. Viimasel päeval vaatasin seda venekeelset Läti haiglat,  noh, sain aru, et taheti olla eluline ja liigutav selles natuke armetus betoonhaiglas.  Ehk oli ka. Võib olla oli ajaline nihe veel üsna hiljutise siinse haiglakultuuriga  liiga väike, et antopoloogia mõjule pääseks.

Igal juhul, kui poleks olnud  Aljonkat, oleks mu filmivaatamisnädal olnud oluliselt suurem pettumus.  See lõpp,  kuidas Aljonka oma mänguelevandile mantlit selga paneb, ja räägib, et käed on liiga väikesed ja mantel suur – ning siis magama jääb, oli nii sõnulseletamatult liigutav.  (Mul on alati olnud tunne, et minu lastel on lihtsalt liiga palju asju!)

Võib olla ongi minust saanud näidiskanaema, kelle suur kunst õlgu paneb kehitama – a näita sellisele väikest last, siis läheb lolliks, eks.