Ettevaatust, reisikiri! V

Lisaks hoiatusele reisikirja kui sellise kohta (no tõesti, kes see viitsib võõraid lugeda!), olgu siinkohal ka lisahoiatus: lugu on moraaliga.

Jaapanlasi, keda muuseas käib aasta jooksul Prantsusmaal ca 0,7 miljonit, tabavat sageli Pariisi sündroom – ilus Pariis tunduvat neile kättesaamatu. Nad vajavad ülesaamiseks spetsialisti abi või koguni kodumaale tagasisaatmist. (Nii vähemalt väidab Pariisi-raamatu kirjutanud Urmas Väljaots.) Sündroom mind, tundub, ei tabanud, aga minu maailma linnade top kolmes sellel aastal muudatusi pole toimunud. Mitte, et mulle Pariisis või Parantsusmaal poleks meeldinud. Ka mina läbisin kohustusliku programmi.

Eiffeli torn:

Jalamil seistes ja oma järjekorda oodates ei tekita vähimaidki kahtlusi väide, et tegu on maailma populaarseima turistimagnetiga.

Louvre:

Kõik me läheme otsekui nõiutult “Mona Lisa” suunas. Ehk me lihtsalt ei tea rohkem maale?

Laevasõit Seine´l:

Jaapanlasi näeb Pariisis turismihooajal rohkem kui prantslasi

Montmartre:

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. "Kolme pääsukese kohvik" pealegi, enam rohkem Montmartre

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. “Kolme pääsukese kohvik” oli see, mida ta mängis, enam rohkem Montmartre´il oleks raske olla.

Ülejäänud Prantsusmaa tundus pealinnast ehedam. Seal nägi – erinevalt Pariisist – ka prantslasi. Neidsamu, kes kaardiga maksmise asemel kasutavad tšekiraamatut, ei oska ainsatki võõrkeelt,  söövad hommikuks croissante ning ehivad igal hommikul kõik need lõppematud gooti kirikud värskelt lõhnavate liiliatega.

Loire´i oru lossidest oli kõige rohkem meele järele okasroosikeselik Chenonceau. Roosid kasvasid seal kohe puudena. Aias oli labürint,  kus  ma ära ei eksinud ja muidu oli ka väga ilus. Niimoodi printsessilikult ilus, et tahtmatult tekkis soov piiluda aknast, kas alleelt ei kappa lossi poole juba prints valgel hobusel. Terve loss lõhnas liiliatest ja levkoidest.

Loss, kus on elanud üsna mitu Okasroosikest

Võluvalt keskaegne Dinan tervitas mind ööga omanimelises hotellis ja unega, milles ma öö läbi korjasin kodus kokku musti nõusid ja viisin neid nõudepesumasinasse. Öö sai enne läbi, kui nõud otsa lõppesid.

Hotell, mis tekitab koduperenaise õudusunenägusid – igal pool on lõppematu hulk musti nõusid.

Bretoonimaa oli tore! Dinani kauni gooti kirikuga tutvumine jäi pinnapealseks, sest selle ees oli vanakraamiturg. Portselanist koorekannud, vanaaegsed nukud, viiekümnendatest pärit moeajakirjad, vanad perekonnafotod, valged kleidid ja madruseülikonnad. (Suur Vend oli soovinud endale Prantsusmaa jalgpallisärki – aga seda ma ei näinud mitte kuskil, ausõna! Ehk rõõmustaks teda madrusesärk?) Lõpuks võtsin end siiski kokku ja ostsin ainult karusselli. Iseendale. Puidust, käsitöö.  (Vähemalt pääses Suur Vend madruseülikonnast ning peab leppima Tour de France´i särgiga.)

Gootika või kirbukas – hea, kui inimesel on arenenud ilumeel…

St Malos käisn ka ujumas ära. Vesi La Manche´is oli üllatavalt soe – ilm ise oli jahedapoolne -, soolane ja mõnus. Söögikohas kohalikku siidrit tellides hakkas kelner meie üle homeeriliselt naerma, kui küsisin, kust siidrit juua. No kes siis ei tea, et siidrit juuakse savikruusist?

Meeleolukas söögikoht St Malo´s, kus pakutakse ülimaitsvat Tarte Tatini ja naerdakse rumalate turistide üle!

Nojah, ja lõpuks tuli ka see, miks ma Prantsusmaale tahtsin. Soojendusesinejana Étretat (kajaks poseeris väga vastutulelikult otse Monet´ kriidikaljude taustal)…

Isegi linnud on Prantsusmaal arenenud ilumeelega!

… ja Giverny. Giverny on üks neid paiku, mis oli veel kaunim kui ettekujutuses. Jaapani turistid olid muidugi lisaks, nagu igal pool Prantsusmaal. (Aga Givernys, kus oli Jaapani gravüüride kogu ja jaapani aed, veel eriti). Ma arvan, et Giverny võiks eriti kaunis olla kevadel.

Monet´ vesiroositiik

Mul oli selge ettekujutus, kuidas ma Givernys kannan oma lemmikkleiti ja jalutan Monet´ aias. Loomulikult ei lasknud ma ennast häirida sellisest pisiasjast, nagu kleidikandmiseks täiesti sobimatu ilm! Ja sadama hakkas õigupoolest alles siis, kui ma juba olin endale Monet´ vihmavarju ostnud.

Lihtsalt väga ilus! (Mul on sageli tunne, et Mamma pingutab aiatöödega pisut üle!)

Amiens, kuhu jõudsime õhtuks, asub Pikardias ning loomulikult oli ka seal gooti katedraal, imearmsad keskaegsed tänavad. Jõgi ja ülikool pealekauba.

Amiens. Lihtsalt imeilus linn. Gooti katedraal, ülikool, jõgi, kanaliga tänav täis crêperie´sid.

Tagasi tulime Brüsseli kaudu, kus oli lisaks gooti katedraalile ka hulk poisse. Peaaegu kõik pissisid. Üks ei pissinud, tema tegi mulle otse vikerkaarevärvilise lipu all kanawrapi. Wrap oli rasvane. Suur osa Brüsselist oli ehitustellingutes, otseteed olid suletud, lennujaam oli suur, lennukorraldus mitte just eriti kliendisõbralik ning teenindus ebaviisakas. Ilus reis oli otsa saanud.

Lõpuks istusin Tallinn-Tartu lennukis, mis kodusel moel ootas ära ka kõik hilinenud Amsderdami-lennult tulijad ning lugesin kohutavalt mürisevas SAAB-lennukis apelsinikaramelli imedes Lodge´iTulevik tundub hirmuäratavalt kõle ning teda valdab äkiline koduigasuse hoog;  siis arutleb ta endamisi, kas lennuk võiks alla kukkuda, ja mis tunne on surra ja kas Jumal on olemas, ja kuhu ta oma pagasipileti pani.

Pagasipileteid tänapäeval pole, ma sain kätte oma kohvri, mis oli vaid kahe kilo võrra raskem kui tulles, kuid ometi mälestustest pungil. Kohvrile ja käekotile lisaks kõlkus käeotsas kotike karusselliga, kui ma tibatillukeseset lennujaamast välja tulin ja istusin bussi, mis kõik soovijad mõne Euroopa raha eest otse koduukseni viis.

Aa, ma ju lubasin moraali ka! Siin see on: kui sa oled lennureisil, ära osta endale kokku karusselle! Sa oled nendega hädas nagu kass poegadega! (Kohvris läheks katki ja käekotti ei mahu, isegi kui sealt välja võtta kosmeetikakott, juuksehari, pinal, märkmik ja raamat – no passi ja rahakotti ei saa ju välja võtta!) Ma luban, et ma enam nii ei tee!

Kodus tervitas mind suhtlemisvaeguses kass. Lapsed, nemad viskavad parasjagu oma isaga Põhja-Jäämerel lutsu. (Hea, et meil on vähemalt Le Chat Noir!)