Sodi

“Tühiasi. Aeg on ainult liiv.” Oxbacka mühatas endale nina alla. “Ja möödunud aeg on kasutatud kassiliiv.”
Ühest Soome krimkast*.

Paar päeva tagasi korrastasin kogemata ära kõik oma tähtsad ja vähem tähtsad paberid ja muu aastatega kappi ja sahtlitesse ja salajastesse kohtadesse** mitmete aastate vältel kogunenud sodi. Miks kogemata? Tegelikult otsisin ma taga ühtainsat paberit – ja siis meenus mulle, kuidas ma olin hiljaaegu hädas oma möödunudaastaseid koolitustõendeid kokku kogudes. Ohkasin ja võtsin ette põhjalikuma süstematiseerimise. Puhkuse aeg ju, polnud ainsatki ettekäänet seda mitte teha.

Mõnel inimesel on süsteemsus justkui veres – vaatasin tõelise lugupidamisega, kuidas Ussisõnu mängiv Väikevend mängu käigus kõik oma kaardid liigi järgi nelja hunnikusse sorteeris. Tuleb tunnistada, et tal oli päris lihtne pärast punkte lugeda. Minul on punktide kokkulugemisega alati jama.

Ehkki, lõppkokkuvõttes olid kõik tähtsad paberid alles. Palju armsat sodi ka muidugi. Tunnistused, fotod, laste joonistused, kutsed, diplomid, kiitus- ja tänukirjad, teatrikavad, sünnipäevakaardid, kirjakesed, mida armsam kunagi jättis lauale (telefone ju siis polnud), kirjad, mille isa või ema oli kunagi jätnud lauale, kirjad koos ümbrikega (mäletate, kunagi kirjutati kirju paberil?), saatjateks sugulased, sõbrad, armsam. Mis veel? Näiteks paberid, mida saad kaasa arsti juurest – EMOst, sünnitusmajast (kaks korda olen sellises kohas ka viibinud), ultrahelipildid. Isegi üks kopsupilt. (Lisaks kõikvõimalikele passi-, klassi- ja kassipilitidele.) Kunagi kirjutati mulle isegi luuletusi… Noh, kunagi ma kirjutasin ka ise luuletusi! Loomulikult on kõik kenasti tallele pandud.

Ja nagu ikka, avastad ühel hetkel, et su emal on õigus. Sest ainus, mida tõesti polnud, oli virtuaalsel kujul kirja pandud lugu Väikevenna sünnist. Mamma nimelt – tema on veendunud – et arvuti kaotab kõik ära või võtab õige asja leidmine tohutu aja. Temal on kõik märkmikus kirjas ja tema teab alati. Tal on isegi telefoniumbrid märkmikus (ja mitte telefonis), nii et isegi telefoni kaotamine ei loe talle tühjagi. (Seda enam, et ta enamasti unustab nagunii telefoni kaasa võtta või sisse lülitada.)

Aga noh, õnneks on olema sõbrad, kellega ma omal ajal kogemusi vahetasin ja ma sain Väikevenna-loo ikkagi kätte.

Kunagi lugesin ühest perest, ilmselt Meerikamaal – kus siis veel – kes arhiveerib iga viimase kui oma lapse elu puudutava kviitungi, pakendi, dokumendi. See on umbes siis elu kasutatatud kassiliiva nimel või nii.

Kuigi, kasutatud kassiliivast jagub meilgi. (Ja mis see blogigi siis muud on.)

*Raamat ise oli selline keskpärane, krimkaskaalal pigem Dashiell Hammettit kui Christiet meenutav. (Äkki ongi õigus neil, kes arvavad, et õpsidel on liiga pikk puhkus?)
**Muidugi, ega ma ei usu hästi ise ka, et kolmelapselistes majapidamistes eriti salajasi kohti saaks olla!