Äikeseline elu

Suurde suvesse on ilmunud äike. See on toonud muidugi mõned hädasti vaja olnud sahmakad vihma ja viinud meie kodust telepildi ja kaabliga veetud netiühenduse suurde arvutisse. Omad hea küljed on sellelgi – nii avastasin Kõrrekese hommikul Suur Vennaga viimasel ajal nii harva nähtavas üksmeeles Monopoli mängimas.

Veel viimase aja sündmustest – käisime koos suuremate lastega Kassitoomel Vanemuise sümfooniaorkestrit kuulamas. Kontsert oli ilus. Isegi Suur Vend ütles pärast rahvasummas auto poole lonkides, et hea päev oli. (Pärast täpsustades selgus muidugi, et ta oli silmas pidanud kohvikupõrandalt leitud 20-santiimilist.)

Elamustepagasis on ka kohtumine Tõelise Mölakaga. (Palun vabandust, selliseid väljendeid ma kasutangi ainult tõeliste mölakate puhul, muidu, ausõna, mitte.) Nimelt valisid poes kaks pumbatud lihaste ja rohkete tätoveeringutega tüüpi kommikarpe. Üks karp kukkus põrandale ja Tõeline Mölakas lükkas selle jalaga riiuli alla.

Vabandage, teil kukkus midagi! Miks te seda üles ei võtnud? ütlesin nagu pioneer nõukogude-aegsest multikast (muljet võimendas veel asjaolu, et ulatusin oma 160 sentimeetriga neile enam-vähem nabani.)

Sest mina olengi halb inimene! mörises Tõeline Mölakas paha multikategelasena mulle vastu.

Noh, vähemalt enesehinnang oli täiesti adekvaatne. (Ja üldiselt võiksin ma ise vähemalt puhkusel olles sellest korrapidajaõpetaja mentaliteedist lahti saada. Ei jõua kogu maailma mölakaid noomida ja korrale kutsuda.)

Advertisements