Sild

Plikana unistad ikka igasugustest asjadest. Üldiselt mu kujutlus sellest, kuidas ma ühel päeval elama hakkan, just väga püsiv ei olnud. Kujuteldavad elukutsed vaheldusid nagu ka kujutlus mehest, keda ma kunagi armastama hakkan ja abielus olen ja lapsed saan.  (Need kõik tähendasid minu jaoks – ilmselge inglise romaanidega liialdamise tagajärg – sama asja.) Mis oli küll kindel: ma tahtsin rohkem kui üht last ning millegipärast visualiseerisin kogu selle kamba, s.t armastavad abikaasad koos võluvate järeltulijatega, sinist ja valget ruutu laudlinaga kaetud laua ümber.  Viimane on, lisaks lastele, seega ainus kindel sild kunagiste tulevikufantaasiate ja tänase päeva vahel.
Igapäevane elu kulgeb oma vääramatus rütmis.  Lapsed on olnud neli ja pool päeva olnud kodus tagasi. Täna panin kergendusohkega käima pesumasina: peale laste naasmist olid esmakordselt mõlemad mustapesukastid täiesti tühjad.

Oo, kaunis hetk, sa viibi veel!

Panin söögilauale värskelttriigitud lina ning katsime lastega laua. Enne, kui ma olin jõudnud pajakinda kööki viia, jõudis Väikevend tõsta kukeseenekastet mitte ainult taldrikusse, vaid ka laudlinale.  Suur Vend tegi sama kartulite ning Kõrreke tomatitega.

Õhtul tegin vaarikatega purukooki. Kõrreke keetis Halli Kuninga teed.  Võtsin uue puhta laudlina. (Viies alates kolmapäevast, kui lapsed on tagasi.)