Ettevaatust, reisikiri! V

Lisaks hoiatusele reisikirja kui sellise kohta (no tõesti, kes see viitsib võõraid lugeda!), olgu siinkohal ka lisahoiatus: lugu on moraaliga.

Jaapanlasi, keda muuseas käib aasta jooksul Prantsusmaal ca 0,7 miljonit, tabavat sageli Pariisi sündroom – ilus Pariis tunduvat neile kättesaamatu. Nad vajavad ülesaamiseks spetsialisti abi või koguni kodumaale tagasisaatmist. (Nii vähemalt väidab Pariisi-raamatu kirjutanud Urmas Väljaots.) Sündroom mind, tundub, ei tabanud, aga minu maailma linnade top kolmes sellel aastal muudatusi pole toimunud. Mitte, et mulle Pariisis või Parantsusmaal poleks meeldinud. Ka mina läbisin kohustusliku programmi.

Eiffeli torn:

Jalamil seistes ja oma järjekorda oodates ei tekita vähimaidki kahtlusi väide, et tegu on maailma populaarseima turistimagnetiga.

Louvre:

Kõik me läheme otsekui nõiutult “Mona Lisa” suunas. Ehk me lihtsalt ei tea rohkem maale?

Laevasõit Seine´l:

Jaapanlasi näeb Pariisis turismihooajal rohkem kui prantslasi

Montmartre:

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. "Kolme pääsukese kohvik" pealegi, enam rohkem Montmartre

Kui Pariis oleks pill, oleks ta akordion. “Kolme pääsukese kohvik” oli see, mida ta mängis, enam rohkem Montmartre´il oleks raske olla.

Ülejäänud Prantsusmaa tundus pealinnast ehedam. Seal nägi – erinevalt Pariisist – ka prantslasi. Neidsamu, kes kaardiga maksmise asemel kasutavad tšekiraamatut, ei oska ainsatki võõrkeelt,  söövad hommikuks croissante ning ehivad igal hommikul kõik need lõppematud gooti kirikud värskelt lõhnavate liiliatega.

Loire´i oru lossidest oli kõige rohkem meele järele okasroosikeselik Chenonceau. Roosid kasvasid seal kohe puudena. Aias oli labürint,  kus  ma ära ei eksinud ja muidu oli ka väga ilus. Niimoodi printsessilikult ilus, et tahtmatult tekkis soov piiluda aknast, kas alleelt ei kappa lossi poole juba prints valgel hobusel. Terve loss lõhnas liiliatest ja levkoidest.

Loss, kus on elanud üsna mitu Okasroosikest

Võluvalt keskaegne Dinan tervitas mind ööga omanimelises hotellis ja unega, milles ma öö läbi korjasin kodus kokku musti nõusid ja viisin neid nõudepesumasinasse. Öö sai enne läbi, kui nõud otsa lõppesid.

Hotell, mis tekitab koduperenaise õudusunenägusid – igal pool on lõppematu hulk musti nõusid.

Bretoonimaa oli tore! Dinani kauni gooti kirikuga tutvumine jäi pinnapealseks, sest selle ees oli vanakraamiturg. Portselanist koorekannud, vanaaegsed nukud, viiekümnendatest pärit moeajakirjad, vanad perekonnafotod, valged kleidid ja madruseülikonnad. (Suur Vend oli soovinud endale Prantsusmaa jalgpallisärki – aga seda ma ei näinud mitte kuskil, ausõna! Ehk rõõmustaks teda madrusesärk?) Lõpuks võtsin end siiski kokku ja ostsin ainult karusselli. Iseendale. Puidust, käsitöö.  (Vähemalt pääses Suur Vend madruseülikonnast ning peab leppima Tour de France´i särgiga.)

Gootika või kirbukas – hea, kui inimesel on arenenud ilumeel…

St Malos käisn ka ujumas ära. Vesi La Manche´is oli üllatavalt soe – ilm ise oli jahedapoolne -, soolane ja mõnus. Söögikohas kohalikku siidrit tellides hakkas kelner meie üle homeeriliselt naerma, kui küsisin, kust siidrit juua. No kes siis ei tea, et siidrit juuakse savikruusist?

Meeleolukas söögikoht St Malo´s, kus pakutakse ülimaitsvat Tarte Tatini ja naerdakse rumalate turistide üle!

Nojah, ja lõpuks tuli ka see, miks ma Prantsusmaale tahtsin. Soojendusesinejana Étretat (kajaks poseeris väga vastutulelikult otse Monet´ kriidikaljude taustal)…

Isegi linnud on Prantsusmaal arenenud ilumeelega!

… ja Giverny. Giverny on üks neid paiku, mis oli veel kaunim kui ettekujutuses. Jaapani turistid olid muidugi lisaks, nagu igal pool Prantsusmaal. (Aga Givernys, kus oli Jaapani gravüüride kogu ja jaapani aed, veel eriti). Ma arvan, et Giverny võiks eriti kaunis olla kevadel.

Monet´ vesiroositiik

Mul oli selge ettekujutus, kuidas ma Givernys kannan oma lemmikkleiti ja jalutan Monet´ aias. Loomulikult ei lasknud ma ennast häirida sellisest pisiasjast, nagu kleidikandmiseks täiesti sobimatu ilm! Ja sadama hakkas õigupoolest alles siis, kui ma juba olin endale Monet´ vihmavarju ostnud.

Lihtsalt väga ilus! (Mul on sageli tunne, et Mamma pingutab aiatöödega pisut üle!)

Amiens, kuhu jõudsime õhtuks, asub Pikardias ning loomulikult oli ka seal gooti katedraal, imearmsad keskaegsed tänavad. Jõgi ja ülikool pealekauba.

Amiens. Lihtsalt imeilus linn. Gooti katedraal, ülikool, jõgi, kanaliga tänav täis crêperie´sid.

Tagasi tulime Brüsseli kaudu, kus oli lisaks gooti katedraalile ka hulk poisse. Peaaegu kõik pissisid. Üks ei pissinud, tema tegi mulle otse vikerkaarevärvilise lipu all kanawrapi. Wrap oli rasvane. Suur osa Brüsselist oli ehitustellingutes, otseteed olid suletud, lennujaam oli suur, lennukorraldus mitte just eriti kliendisõbralik ning teenindus ebaviisakas. Ilus reis oli otsa saanud.

Lõpuks istusin Tallinn-Tartu lennukis, mis kodusel moel ootas ära ka kõik hilinenud Amsderdami-lennult tulijad ning lugesin kohutavalt mürisevas SAAB-lennukis apelsinikaramelli imedes Lodge´iTulevik tundub hirmuäratavalt kõle ning teda valdab äkiline koduigasuse hoog;  siis arutleb ta endamisi, kas lennuk võiks alla kukkuda, ja mis tunne on surra ja kas Jumal on olemas, ja kuhu ta oma pagasipileti pani.

Pagasipileteid tänapäeval pole, ma sain kätte oma kohvri, mis oli vaid kahe kilo võrra raskem kui tulles, kuid ometi mälestustest pungil. Kohvrile ja käekotile lisaks kõlkus käeotsas kotike karusselliga, kui ma tibatillukeseset lennujaamast välja tulin ja istusin bussi, mis kõik soovijad mõne Euroopa raha eest otse koduukseni viis.

Aa, ma ju lubasin moraali ka! Siin see on: kui sa oled lennureisil, ära osta endale kokku karusselle! Sa oled nendega hädas nagu kass poegadega! (Kohvris läheks katki ja käekotti ei mahu, isegi kui sealt välja võtta kosmeetikakott, juuksehari, pinal, märkmik ja raamat – no passi ja rahakotti ei saa ju välja võtta!) Ma luban, et ma enam nii ei tee!

Kodus tervitas mind suhtlemisvaeguses kass. Lapsed, nemad viskavad parasjagu oma isaga Põhja-Jäämerel lutsu. (Hea, et meil on vähemalt Le Chat Noir!)

Advertisements

9 thoughts on “Ettevaatust, reisikiri! V

  1. Sille ütles:

    Ilus reis ja ilusad pildid! Ma alati imetlen Sinu kirjutamis ja kirjeldamisoskust! Väga hea lugemine! 🙂

  2. helle ütles:

    Tahass ka Pariisi ja Prantsusmaale:) Hästi kirjutatud jah!

  3. Paula ütles:

    Sa olid ikka väga julge kui suvel Pariisi läksid. Isegi kevadel tahtsid turistide hordid enne hotelli jõudmist ära tallata, aga siis oli ilm vähemalt talutav. Ilus reisikiri, aitäh!

  4. Paula ütles:

    Kunztizaalis mine vaata El Grecot. Uskumatu, kuidas inimene on oma ajast ees olnud. 🙂
    Kaasa olnud sõber ütles pärast Louvre külastus, et ta on seda ärasuremist ja taevaminemist nüüd mitme aasta jagu ette näinud

  5. Kõik reisikirjad peaks umbes nii lühikesed ja tabavad olema:) Ka minu kolme lemmiklinna hulka Pariis ei kuulu. Viimased 15 aastat on kuulunud sinna nimekirja Rooma ja Kärdla, kolmandale kohale kandideerivad paljud linnas eesotsas Utrechti, Kotori, Whitstable’iga, aga Pariis kohe kindlasti mitte. Absoluutselt ei saa ma aru Pariisist kui romantikute linnast, minus küll Pariisi laiad bulvarid mingit romantilist meeleolu ei loo.

    Aga mul on olnud ka oma hetk Pariisis – ja nimelt Eiffeli tornis!!!! Ma arvasin, et ma sinna üldse ei lähegi, aga viimaks siiski läksin, oli tore, mulle üleüldse meeldivad kõrged paigad. Alla aga otsustasin tulla jala, jah, selline võimalus on olemas. Ning jala Eiffeli tornis käies satub teisele korrusele, mis oleks justkui päris all, aga tegelikult juba täitsa kõrgel, aga ikkagi nii kõrgel, et silma ka seletab, mida näed, ning päikesest luitunud infotahvlid on ka abiks. Seal teisel korrusel on tohutult ruumi jalutada, väga üksikud vist satuvad sinna. Ja seal saigi mind Pariisi vaim kätte. Mõnus hetk minu ja linna ning kõikide nende raamatute vahel, mida ma olen lugenud ja mille sündmustik on arenenud Pariisis Balzacist, Zolast, Dumas’st Romain Gary’ni välja.

  6. iibis ütles:

    Selle koha pealt, et millal reisima minna, on mul ametist tulenevalt vähe valikut, puhkus on paraku turisimihooajal. Nii et kui kunagi pensionile jään, siis võib ajastamise küsimuse teemaks võtta. Muidugi, kui minuealised üldse kunagi pensionile jäävad ja kui proua pensionäril üldse on, mille eest reisida…

    Aga heade sõnade eest tänud.

    Muuseas, Paula, kus Kunztizaalis Sa seda El Grecot vaatad? Louvre´i ma kardan, ma nüüd niipea enam ei sattu…

    • Paula ütles:

      Kahjuks Louvre on ikka vist see koht. Kas sa ei näinud? See on seal Mona Lisa korruse peal päris lõpus viimane saal paremat kätt.

      • iibis ütles:

        Eks elu ongi tegutsemine piiraud ressursside tingimustes. Tookord oli piiratud aeg, nüüd, näed, on aega küll, aga Louvre´i pole kusagilt võtta. Kahjuks jäi nägemata ka nt islami kunst (saal oli suletud) kui ka keskaja kunst (liiga kaugel). Kunagi lähen kindlasti Musée d’Art moderne de la Ville de Paris´sse ja Pompidou´sse ka, aga ilmselt mitte lähipäevil…

  7. […] tsiteerida saab täpselt sellel teemal, millel parasjagu vaja. Näiteks lennusõidu kohta.  Või depilatsiooni vajalikkuse kohta. Või hommikuse ärkamise  seosest […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s