Tartu-Tallinn. Mulle tegelikult väga ei meeldi maanteed sõita. Eriti ei meeldi mulle sõita öösel kell pool viis. Õnneks oli tee tühi, võtsin peale hääletaja, kokutava ja õnnetu olemisega vandi. Kinnitas, et on kaine ja on hääletanud terve öö. Ta tundus siiski ohutu, lubasin ta autosse.
Nii me siis sõitsime, muusikamasinast tuli Ella Fitzgerald, autos istus groteskne inimpaar. Mina maani kleidi ja pärltikandiga booleroga, lõhnates D&G L’Imperatrice’i järele, minu kõrval neoonvestiga, öise maantee ja rohke suitsetamise järgi lõhnav mehike. Paljulubav sissejuhatus mitte just kuigi nõudlikule maitsele tehtud komöödiafilmile. Udu. Kiiruspiirangud, mis läksid sujuvalt 30 kilometrilt tunnis üle 110 ja siis jälle tagasi, sekka veel seitsmekümneseid ja viiekümneseid sutse…
***
Lapsi polnud näinud üheksa päeva. Varem vist polegi neist nii kaua eemal olnud. Kiired kallistused Helsinki laevaterminalis, et järgmise laevaga juba Eestisse tagasi sõita.
No kuidas teil siis on läinud?
Hästi! Väikevend vaatab mulle otse silma. Issi ostis meile mustika kõrrejooki!
***
Õhtul teatas Väikevend, et tema on vahepeal harjunud juba ilma unejututa magama minema.
Olin kindlameelne: Tead Väikevend, sina võib olla saad ilma unejutu lugemiseta, aga mina küll ei saa.
Tegelikult nautisime muidugi mõlemad.
***
Oh jah. Kohvritäiest mustast pesust on umbes pool pestud. Suur Vend lõi täna trennis kaks värvat. Enne, kui ma jõudsin lastele oma reisist rääkida ja pilte näidata, oli Kõrreke jõudnud mõnda neist juba feissbukis laikida ja kommenteerida.
Kui ütlesin lastele, et imelik küll, kui teid ei olnud, ei tekkinud kodus isegi tolmu, nentis mu tütar elutargalt, et tolm tekibki riietest ja inimeste nahaebemetest, seega on loogiline, et kui neid polnud, pole ka tolmu.
Noh, nüüd seda muret siis enam pole.
