Kolm tõdemust sellesuvise puhkuse kohta

Ma arvasin, et ma puhata enam ei oskagi! Tõsiselt. Aga tuleb välja, et igas inimeses on ootamatu potentsiaal, ning suvepuhkus ongi tähendanud seda, et

– saab hommikuti kaua magada. See tähendab, et lapsed leiavad endale ise sööki ja meelelahutust ning kohusetundlik Kõrreke on enamasti minu ärkamise ajaks tühjendanud isegi nõudepesumasina. Lapsed pääsevad seega enamasti hommikupudrust, mis rõõmustab tervelt 2/3 pesakonnast. Aga mõnikord ma siiski ületan ennast – ja puder värske maasikatoormoosiga on siiski pisut parem variant kui lihtsalt puder. (Kuigi Väikevend sööb sel juhul rohkem nagu toitu, mis meenutab moosi silmakese pudruga).

– loen jälle raamatuid. Kusjuures huvitaval moel on mulle viimasel ajal ette sattunud just uuemat eesti kirjandust, ja eneselegi ootamatult on see osutunud äärmiselt nauditavaks. Võib olla on asi lihtsalt selles, et suurema osa aastast piirdub lugemine minu jaoks lasteraamatute ja kooliõpikutega, siis tundubki iga tekst, mis pole õpetlik ning mida ei illustreeri laste-, loomade ja lahingute pildid, värskendav ja kohati suisa suurepärane!

– harva õnnestub minna poodi ilma satelliitideta. Kuna Kõrreke ja Suur Vend on sagedasti omi asju ajamas (või kohe minemas omi asju ajama), siis ma ei taha Väikevenda päris üksi koju jätta. Ei, ega tal polegi kaasa tulemise vastu midagi. Ta näitab iga kord mulle ette kõik asjad, mida ta sünnipäevaks soovib, ning seejärel teeb mõne väiksema lego või mängupüstoli juures haleda näo. (Ei lähe peaaegu kunagi läbi). Ebaõnnestumised teda muidugi ei heiduta. Järgmine katse tehakse üllatusmunade riiuli juures. Kui sealt ka midagi kärusse kaubelda ei õnnestu – no mõnikord ikka muidugi õnnestub ka – siis tulevad ju veel juustu- ja jäätiselett (vastavaid piimatooteid hindab noormees samuti kõrgelt). Kui on olnud tõsiselt halb päev, siis ei maksa kaotada lootust – kassade juures on ju veel nätsud! Võib kolm korda arvata, kes jääb sellel araabia turul enamasti võitjaks…

Teinekord tuleb kaasa ka Kõrreke. Teda muidugi suuremad toidukauplused väga ei huvita – eks ta aitab ikka meelde tuletada kassitoitu ja puuvilju, aga ärisoone osas ta Väikevennaga ei võistle. Küll aga kipub Kõrrekese poodi kaasavõtmine lõppema ühiskülastusega mõnda raamatu-, pesu- või rõivapoodi. Muidugi ei saa öelda, et mina neis kohtades just väga vastumeelselt käiksin… Ja kui tütreke nendib, et ilusat suvekleiti tal justkui polegi – kas ta võiks mõnda proovida – ka siinkohal võib kolm korda arvata, kas me väljume poest äraseletatud nägudega, kotike kleidiga näpu otsas kõlkumas või ei. (Aga kleit on tõesti kena!)

Suur Venda õnneks poed ei huvita. Või tegelikult, seda, kas mu vanemat poega argine poeskäik huvitaks või mitte, tegelikult ei tea, sest ta viibib suurema osa päevast staadionil.

Muidugi ei maksa arvata, et vaid lapsed on need, kellele midagi meelepärast ostetakse ja mind ennast sellised maised asjad, nagu näiteks uued riided, üldse ei huvitaks. Nii käisime täna Väikevennaga ujulas ja ma sain komplimendi oma uute bikiinide kohta: Emme, sa näed välja nagu sebra!*

*Bikiinid olid musta ja valget triipu. Või mis teie arvasite? Aga sebra ongi ju ilus loom!