Esimene päris trenn

Väikevenna nimi sai jalkaklubisse juba juuni algul kirja pandud. Esimesel korral oli aeg tund aega ettepoole tõstetud, nii et Väikevend osales vaid trenni viimases veerandtunnis, seejärel sadas kahel korral paduvihma – ning viimane kord enne suvepuhkust ootas naabripoiss oma sünnipäevale. No ja juuni teises pooles oli kaks nädalat puhkust.

Täna jäi vihmasadu pealelõunaks viisakalt järele ja nii läksimegi esimesse päris trenni. Kohal oli viis poissi, üks neist, nagu selgus, minu klassivenna pesamuna.

Emme, siin küll pinki ei ole, aga sa võid millegi vastu toetuda, oli Väikevend hoolitsev.

Eks ma siis toetusingi, ja üritasin vahepeal lugeda kodust kotti pistetud raamatut. Nii raamat kui jalkatrenn osutusid võrdselt paeluvaiks.

Imelugu, kuidas treeneril küll kannatust jagub! Kõigepealt ülesanne: jala siseküljega palli lüües koonustele pihta saada. Väikevennal vahepeal väga hästi ei läinud, siis ta läks teisele poole koonuseid, et kasutada ära väikest kallakut.

Ei, löö teiselt poolt! Ära palli kätte võta! Ainult jalaga pane paika! Ära pane märgile nii lähedale! Ära nii pikalt hoogu võta, muidu väsid ära.

Poisid olid tublid, ning Väikevend polnudki kõige ülemeelikum.

Siis erinevatest kohtadest löögid väravale.

Kas nurgalöögid? küsis Väikevend lootusrikkalt.

Seejärel sööduharjutus ja pärast pall väravasse. Üks päkapikkudest oli selleks ajaks trennist väsinud ja mängis autot.

Kui sa oled väsinud, siis istu natuke, aga ära autot mängi, K!

K istus murule ja silmitses süvenenult murutraktorit.

Lõpuks ikka päris jalgpall ka. Kaks meeskonda, kummaski kaks viie-kuueaastast. K, kes trenni esimese pooles oli olnud väsimatu, istus endiselt ja jälgis pingsalt murutraktorit ning mängu ei tulnudki. Minu poiss sattus paari kohalolnuist ilmselt tegijaimaga, ning võideti rohelistes eraldusvestides-rannakleitides semusid tervelt 6:0. Ühesõnaga, ülekaal oli suurem, kui eilses Hispaania-Itaalia mängus. Nii palju kui ma raamatu juurest nägin (raamat oli umbes sama hea, kui jalgpall!), lõi suurema osa väravaist küll Väikevenna paariline R.

Väikevend, kas sina ka mõne värava lõid?

Ühe lõin. Ja siis veel ühe ajal ma hoidsin temal – viibe vastasmeeskonna mängija suunas – jalast kinni.

Kuule Väikevend, siis oleks pidanud ju sulle hoopis kollase kaardi andma!

Väikevend kihistas rahulolevalt.

Trenn lõppes väravale pealelöömisega, kes sisse sai, võis koju minna. Ehkki Väikevennal õnnestus see juba esimese korraga, ootas ta, kuni kõik poisid olid palli väravasse löönud. Üle staadioni minnes oli mu käekõrval poiss, kellest suisa pulbitses rõõmu kordaläinud mängust – ja see poleks saanud olla suurem ka siis, kui ta oleks kahest kuueaastasest koosneva tiimi asemel võitnud Meistrite Liiga finnalis.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s