Jahihooaeg

Ma tegin tõesti kõik endast oleneva, et jahihooaega edasi lükata.

Peale sööki koristasin ma sageli laua nii kiiresti, et sööjad oleksid võinud küsida Väikese My sõnadega: Kas selle võib ära süüa, mis juba suus on?

Köögi prügikasti viisin igal õhtul välja. Õunu ei koorinud ega tükeldanud kunagi toas – ja kõik temaatilised ülejäägid läksid otseteed komposti.

Ma arvan, et jahihooaeg algas Suure Venna sünnipäevapeoga sõpradele augusti viimasel päeval. Siis olid tõesti toidud pikalt laual – ja ka kali, mis on nähtavasti nende nõrkus. Äädikakärbeste nõrkus siis.

Enamus toitu on kinnistes pakkides või külmkapis. Aga kassi kauss on ju ikka väljas.

Ja ühel õhtul otsustas Väikevend teha eksperimendi – kui ta jätab mahlaklaasi lauale, siis on hommikul täpselt näha, kui palju äädikakärbsed on vahepeal ära joonud. Noorel teadushuvilisel jäi katse piiratud, ent resoluutse ema sekkumisel lõpule viimata.

Kui ma tõin täna endale õuest õuna, siis tekkis hirm, et nad söövad selle mul otse käest. Aga ma olen tugevam!

Ja siis on meil veel tolmuimeja! Nii me siis seda jahti peamegi. Õhtul ja hommikul kui keegi vahepeal kodus on, siis päeval ka. Kusjuures enneolematu jahisaagi tabasime täna õhtul poiste toa aknalt.

No kust nad tulevad, ah?