Võistlustest ja muidu seltsielust

Täna peale tööpäeva lõppu oli mul igati teretulnud võimalus parkida auto paarsada meetrit edasi ja minna vaadata oma poja võistlemist. Koolidevaheline teatejooks.

Emotsioone oli rohkem kui Eesti jalgpallikoondise mängule kaasa elades. Kui minu poja meeskond, kes pea kogu esimese jooksu oli juhtinud, lõpuks selles jooksus viimaseks jäi (sest varumees oli kah mingil põhjusel jooksma pääsenud ja nii jooksis lihtsalt üks võistleja rohkem), tulid ikka nördimusest pisarad silma. Siis võitsid nad neli järgmist võistlust järjest – ning jäid lõpuks üheainsa punkitga kokkuvõttes teiseks. (Kaotasid seejuures minu enda koolile.)

Tundetulv oli suur ja segane. Ilm seevastu oli ilus ja lapsed olid siredad ja kiired. Suurema osa oma elust spordivõhikuna elanud, olen ma tulvil imetlust kogu selle võistlusmelu suhtes. Aus mäng otsast lõpuni. Kooli esindamiseks korraldati katsevõistlused. Kõik õpilased jooksid – ja kümme kiiremat poissi ja tüdrukut pääsesid meeskonda. Minu poiss oli oma klassis teine (ta ise ei väsi rõhutamast asjaolu, et oli enne saalihokit mängides kergelt jalga vigasatnud).

Pärast – õnneks esialgse äparduse järel siiski tõusvas joones kulgenud võistlusi – võtsin neli noorsportlast oma auto peale. No tõesti toredad ja asjalikud lapsed!

Hiljem tuli oma pojaga jutuks, et neil on üldse hästi sportlik klass – kümnest poisist meeskonnas oli viis nende klassist – aga et mõni laps on jälle teisel viisil tubli. Näiteks üks mu poja hea sõber, kes küll väga kiire pole, aga kellel on eriline anne saada sõbraks mitte ainult oma eakaaslaste, vaid ka kõigi eakaaslaste emade-isade ja õdede-vendadega. Või üks klassiõde, kellel on jälle eriliselt ilus lauluhääl.

Minu poisi kirev päev jätkus trennikaaslase sünnipäevaga. Ma ise tõin koju Väikevenna – ka temal oli kapis sünnipäevakutse. Klassiõhtult naases tütar Kõrreke. Viisin ta muusikakooli ja sain teel kuulda, et nende kamba playback tuli kõige paremini välja, et viktoriinis läks neil hästi (võistkonna nimeks Must masendus) ja et tema toodud kommid olid läinud kui soojad saiad. (Soovitasin võtta järgmine kord sooje saiu, et vaadata, kes need lähevad siis sama hästi kui kommid.)

Päris õhtul tõin veel Suure Venna sünnipäevalt koju. Mis oli igati tark tegu, kuna mu suur ja tubli poeg oli läinud kodust välja T-särgi ja teksade väel. (Aga kindad olid kaasas!)

Dressid kuivavad juba restil – homme on ju vaja trenni minna.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s