September läbi. Kreedit ja deebet

Esimene koolikuu saab tänasega mööda. Vastavate rõõmude ja murede sissekasseerimine ja välja maksmine on täie vungiga käimas.

Kahe koolilapse emana on praegu tunne, et mul on käes ebemeis võililletutt. Nii kui peale hingan, lendab laiali. Aga jah, esimene aasta, kus mõlemad koolialapsed hoiavad oma kooliasjad suuremalt jaolt ise korras ja tunnevad seejuures veel kooliskäimisest rõõmu. Selline üürike hetk ilmselt, enne kui läheb väga puberteediks kätte.

Olen osalenud sel kuul ühel lasteaia ja kindlaksmääramata arvul kooli lapsevanemate koosolekutel. Kindlaksmääramata seetõttu, et koolis käisin üld- ja poisi klassikoosolekul, tütre õpetajaga rääkisin omavahel peale koosoleku lõppu. Ehk ei lähe uue klassijuhataja juures kohe luuserlapsevanemana kirja?

Koolikoosolekul oli direktori sõnavõtt endistviisi elamusi pakkuv. Ma ei tea ainsatki teist oraatorit, kelle üleminek sussikottidelt põhikooli ja gümnaasiumi lahutamisele oleks nõnda sujuv.

Poja klassijuhatajaks on sportlikule klassile igati sobivalt kehalise kasvatuse õpetaja. Vaimustus tundub olevat vastastikune. (Nad ootavad mind staadionil rivis! ütles õpetaja.) Koosoleku kasuteguriks oli kindlasti lapsevanemate ühisotsus piirata laste arvutikasutusaeg tunnile päevas – ja vajadusel sellele samale otsusele viidata. Üks isa rääkis ka oma tütre küberkiusamise katsest (mis tegelikult tänu täiskasvanu kiirele sekkumisele ka suhteliselt valutult lõppes).

Aga enne kui ma lõpuks omaenese tütre õpetaja juurde jõudsin, kuulsin juba mitmelt poolt tema kohta jutte. Õigemini tema sõnade kohta samal koolipäeval.

Nimelt oli ta – korralik õpilane, nagu ta on – enne tunni algust ninapidi õpikus.

Nohik!
oli klassiõde talle hõiganud.

Noh, kui ma olengi nohik, tahan ma igatahes olla nohikute seas esimene! ei jäänud mu tütar vastust võlgu.

Enne kojuminekut kuulsin seda lugu kolmest eri suust. Kodus kehitas tütar õlgu ja täpsustas sõnastust.

Mis veel? Hommikune ärkamine on juba sisse harjunud. Meie koolis tähistati täna õpetajate päeva ja ma sain kingiks helkuri. Toidupoes ostsin enne auto ülevaatusele viimist autoapteegi – pärast, nagu selgus, seda polnudki vaja – ja pulberkustuti ja sain kingiks tasuta Õhtulehe. Nii et teine kingitus ka siis. (Meeldivast nooremehest, kes mu kuuendikele kontrolltöö läbi viis – ma lubasin neil ainult üks kord töö enda kätte tagasi võtta ja vead ära parandada – pole mõtet rääkidagi. Kõik said head hinded ja olid rahul.)

Kõige toredam saabuva 1. oktoobri juures on muidugi see, et poole aasta pärast algab juba aprill!

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s