Koosolek on lapsevanema pidu!

Tänases hommikusöögilauas üllatas mind Väikevend, küsides, et kas ka mina täna emadepäevapeole tulen.

?

Noh, täna tulevad ju kõik emad…

Tõepoolest, täna oli lapsevanemate koosolek.

Ja millega siis veel üks pühendunud lapsevanem oma õhtuid peaks sisustama. Eriti kui tööpäev on lühem.

Nii jõuab ju täitsa palju.

Võisin lubada endale sõidutada Mamma šoppama Aiasõbra poodi linnast väljas. Oma aega veetsin ma seni, kuni aiasõber Mamma poodlust nautis, telefoni teel autoremonti kokku leppides. Erilist mõtteainet tekitas spetsialisti küsimus, kas ma ostan ise varuosad – nii tulevat odavam. Et mina? Autole? Varusosad? Nojah, väidetakse ju, et inimene kasutab ära vaid murdosa oma potentsiaalist, nii et mine tea, mis äraarvamatud võimed auto varuosade vallas minus peidus on… Tõstsin Mamma lilleistikud auto peale.

Seejärel lasteaia rühmakoosolek. Sisenedes andis alati rõõmsast meelest pakatav lasteaiaõpetaja teada, et mind olla üksmeelselt protokollijaks määratud. Kas saab siis grafomaanil midagi kirjutamise vastu olla?

Peale koosoleku lõppu sain ma kõrvalrühmas mänginud Väikevennalt kallistuse ja pool õuna (ta ei jõudnud tervet ära süüa).

Siis läksime koju. Väikevend avaldas soovi kodus multikaid vaadata, kuni ma Suure Venna trennist koju toon. See ei võtnud kaua. Me kumbki ei jõudnud vist eriti muretsema hakata.

Suur Vend seevastu rääkis, et oli koolis kaugushüppes püstitanud isikliku rekordi (3.50), kuid trennis olevat täna vähe punkte visanud. Lisaks oli ta jäänud hätta koolitööd tehes, kui ta pidi kirjeldama oma lemmiktegevust.

Põrgatan palli ja viskan korvi, soovitasin. (Nii ta kirjutaski.)

Emps, muide, mis meil täna õhtul söögiks on?

Teate, ma olen ka kuskilt kuulnud, et on emasid, kes valmistavad näiteks õhtusööki.

Aga muidu olid poisil kodused tööd tehtud ning ega mul selle vastu midagi olnudki, et poiss peale sööki teleka lahti klõpsas, et korvpalli vaadata. (Tühi kõht teeb imesid ning toitu täis külmkapi kõrval näljasurm ei koitnudki!)

Parasjagu keset korvpallilahingut helistas Kõrreke, kes ülimalt viisakalt küsis, ega ma parasjagu juhuslikult linnas ringi ei sõida.

Selgus, et buss oli vahelt ära jäänud.

Tänan küüti pakkumast, ütles mu tütar autost välja tulles.

Kuni viimasedki lapsed õhtust sõid, voltisin kokku pesu. Tegelikult on kaks eri trenni muidugi päris toredad – sel päeval, kui poiss mängib jalkat, saan puhtaks pesta ta kossuvormi ja vastupidi.

Karupoeg Puhh oli igati vääriline lõpp pidulikule päevale. Väikevend kihistas rõõmsalt naerda, kui Puhh ja Notsu Susat ja Pusat jälitasid.

No vaata emme, see peab ju Notsu olema, just sellised väikesed jäljed!

Aitäh, Notsu, nende jälgede eest!

Jahihooaeg

Ma tegin tõesti kõik endast oleneva, et jahihooaega edasi lükata.

Peale sööki koristasin ma sageli laua nii kiiresti, et sööjad oleksid võinud küsida Väikese My sõnadega: Kas selle võib ära süüa, mis juba suus on?

Köögi prügikasti viisin igal õhtul välja. Õunu ei koorinud ega tükeldanud kunagi toas – ja kõik temaatilised ülejäägid läksid otseteed komposti.

Ma arvan, et jahihooaeg algas Suure Venna sünnipäevapeoga sõpradele augusti viimasel päeval. Siis olid tõesti toidud pikalt laual – ja ka kali, mis on nähtavasti nende nõrkus. Äädikakärbeste nõrkus siis.

Enamus toitu on kinnistes pakkides või külmkapis. Aga kassi kauss on ju ikka väljas.

Ja ühel õhtul otsustas Väikevend teha eksperimendi – kui ta jätab mahlaklaasi lauale, siis on hommikul täpselt näha, kui palju äädikakärbsed on vahepeal ära joonud. Noorel teadushuvilisel jäi katse piiratud, ent resoluutse ema sekkumisel lõpule viimata.

Kui ma tõin täna endale õuest õuna, siis tekkis hirm, et nad söövad selle mul otse käest. Aga ma olen tugevam!

Ja siis on meil veel tolmuimeja! Nii me siis seda jahti peamegi. Õhtul ja hommikul kui keegi vahepeal kodus on, siis päeval ka. Kusjuures enneolematu jahisaagi tabasime täna õhtul poiste toa aknalt.

No kust nad tulevad, ah?

Õhtune laul

Aeg möödub päevakaupa. Nädalakaupa. Sel nädalal oli mul autos Norah Jones. Seega – vähemalt möödus mu aeg heas seltskonnas.

Täna öösel nägin unes, et pidin organiseerima ühe ürituse. Peale ametlikku osa pidi tulema õhtusöök ja tants, millele ma panin suuri lootusi. Kui ametlik osa läbi sai, selgus, et kõik külalised, peale ühe, pisut lontu olekuga noorsandi, olid õhtusöögilaualt paremad palad nahka pistnud ja vaikselt minema hiilinud. Laual oli poolik lilleseade, poolik kann kohviga ja uhked liuad mõne pudemega.

Tegelikult… Olen lugenud sel nädalal läbi vähemasti ühe hea raamatu. Jõudnud kaks korda ujuma. Leidnud vastuse ühele Küsimusele. Rääkinud lastega tähtsatest asjadest. Kuulnud ühe kurva uudise. Rääkinud lastega väikestest asjadest. Lugenud ette terve Sipsiku.

Ajalootund

Emme, kas sa tead, et kunagi olime me kõik nagu ahvid. Nagu inimahvid. Nad elasid onnides ja olid suhteliselt karvased. Ma arvan, et üks oli esimene ja tema sünnitas siis teise ja kolmanda ja neljanda ja seitsmenda. Ühe sõjamehe ka. (Umbes nagu mina!) Neil olid tööriistad ka. Tööriistad olid sellised… umbes nagu issil. Odad ja mõõgad, aga raudrüüd ei olnud. Aga nad olid pahad. Nad tapsid armsaid loomakesi, metskassi ja metshobuse. Nad oleksid pidanud nad hoopis loomaaeda viima!