Koosolek on lapsevanema pidu!

Tänases hommikusöögilauas üllatas mind Väikevend, küsides, et kas ka mina täna emadepäevapeole tulen.

?

Noh, täna tulevad ju kõik emad…

Tõepoolest, täna oli lapsevanemate koosolek.

Ja millega siis veel üks pühendunud lapsevanem oma õhtuid peaks sisustama. Eriti kui tööpäev on lühem.

Nii jõuab ju täitsa palju.

Võisin lubada endale sõidutada Mamma šoppama Aiasõbra poodi linnast väljas. Oma aega veetsin ma seni, kuni aiasõber Mamma poodlust nautis, telefoni teel autoremonti kokku leppides. Erilist mõtteainet tekitas spetsialisti küsimus, kas ma ostan ise varuosad – nii tulevat odavam. Et mina? Autole? Varusosad? Nojah, väidetakse ju, et inimene kasutab ära vaid murdosa oma potentsiaalist, nii et mine tea, mis äraarvamatud võimed auto varuosade vallas minus peidus on… Tõstsin Mamma lilleistikud auto peale.

Seejärel lasteaia rühmakoosolek. Sisenedes andis alati rõõmsast meelest pakatav lasteaiaõpetaja teada, et mind olla üksmeelselt protokollijaks määratud. Kas saab siis grafomaanil midagi kirjutamise vastu olla?

Peale koosoleku lõppu sain ma kõrvalrühmas mänginud Väikevennalt kallistuse ja pool õuna (ta ei jõudnud tervet ära süüa).

Siis läksime koju. Väikevend avaldas soovi kodus multikaid vaadata, kuni ma Suure Venna trennist koju toon. See ei võtnud kaua. Me kumbki ei jõudnud vist eriti muretsema hakata.

Suur Vend seevastu rääkis, et oli koolis kaugushüppes püstitanud isikliku rekordi (3.50), kuid trennis olevat täna vähe punkte visanud. Lisaks oli ta jäänud hätta koolitööd tehes, kui ta pidi kirjeldama oma lemmiktegevust.

Põrgatan palli ja viskan korvi, soovitasin. (Nii ta kirjutaski.)

Emps, muide, mis meil täna õhtul söögiks on?

Teate, ma olen ka kuskilt kuulnud, et on emasid, kes valmistavad näiteks õhtusööki.

Aga muidu olid poisil kodused tööd tehtud ning ega mul selle vastu midagi olnudki, et poiss peale sööki teleka lahti klõpsas, et korvpalli vaadata. (Tühi kõht teeb imesid ning toitu täis külmkapi kõrval näljasurm ei koitnudki!)

Parasjagu keset korvpallilahingut helistas Kõrreke, kes ülimalt viisakalt küsis, ega ma parasjagu juhuslikult linnas ringi ei sõida.

Selgus, et buss oli vahelt ära jäänud.

Tänan küüti pakkumast, ütles mu tütar autost välja tulles.

Kuni viimasedki lapsed õhtust sõid, voltisin kokku pesu. Tegelikult on kaks eri trenni muidugi päris toredad – sel päeval, kui poiss mängib jalkat, saan puhtaks pesta ta kossuvormi ja vastupidi.

Karupoeg Puhh oli igati vääriline lõpp pidulikule päevale. Väikevend kihistas rõõmsalt naerda, kui Puhh ja Notsu Susat ja Pusat jälitasid.

No vaata emme, see peab ju Notsu olema, just sellised väikesed jäljed!

Aitäh, Notsu, nende jälgede eest!