Ettevaatust, reisikiri!

Seega lugemine omal vastutusel – võõrad reisimuljed on enamasti suhteliselt igavad.

I Kohver õnnestus sedakorda pakkida ilma midagi maha jätmata. Vastupidi, kraami võtsin kaasa nii palju, et tuli välja otsida sissekolimisel kapi taha lükatud must hiidisend. Öeldakse, et kohvril võiks ikka mingi eraldusmärk olla. Minu oma oli kass nähtavasti kõik need aastad kasutanud küünte teritamiseks. Tulemuseks oli sarnasus sõlmilise vaibaga ning kassikarvade pidev eritumine pinnalt (olgugi, et puhastasin tolmuimeja ja karvaeemalduskindaga- vaibapuhastusvahend jäi küll proovimata). Vähe sellest, et kaasa oli saanud kõik tarvilik, panustas omalt poolt ka Väikevend. Nähes mind asju kohvrisse ladumas, tuli ta  minu nägemata  riiulitäie särkidega, mh ka näiteks kooli embleemiga laulupeosärk. Need olid kenasti teiste asjade alla surutud, nii et rõõmus üllatus tabas mind alles pärale jõudes.

II Reisiseltskond oli otsekui mõnest Christie romaanist. Puudu oli vaid Poirot ja mässumeelne, kuid hea südamega nooruk. Oli igat masti vanadaame, abielupaare, koosseise ema-poeg ja ema-tütar ja mõned üksikud naised. Üks eakas proua, kes oli reisil, vaatas seltskonda hindavalt ja ütles: Jumal tänatud, et seekord pole õpetajaid. Mina tunnen nad kohe ära. Nad muud ei teegi, kui vinguvad ja käivad kooli kulul spaas! (Hiljem selgus, et julgelt kolmandik olid (endised) õpetajad).

III Naljamees torkas silma kohe. Juba esimesel õhtul teatas ta omameheliku õlalepatsutuse saatel võluvale reisisaatjannale: Mina armastan nalja! Mõni peab neid ropuks, aga mina ütlen selle peale ikka, et igaüks võtab seda oma rikutuse astmelt!

Noh, öeldakse näiteks, et kellel ema, kellele tütar. Mina ütlen, et mõlemad, aga ema peale kulub lihtsalt rohkem viina!

Eakad prouad naersid rõõmsalt. Tore ju, kui naljamees kah kambas.

IV Sõit väikestel kurvilised mägiteedel tekitasid karussellis-oleku tunde. Viinamarjaistandused, mägede tipus linnakesed kirikute, lugematute müügilettide, värskete puuviljadega. Palmid, kivine rand ja selgemast selgem ja sinisest sinisem vesi Aadria meres. Sooja oli päeval üle 35 kraadi, nii et nii mõnigi Väikevenna poolt kaasa pandud särkidest läks ka kasutussse.

Plitvicka rahvuspark

"Plitvitckas on palju kalu, karusid ja hunte," ütles giid. Kahe viimase kohta võis olla udujutt, kalade kohta ma usun küll

Ei, võib täiesti arvata, et Shawl oli õigus, kui ta väitis, et Dubrovnik on "paradiis maa peal". Sel juhul tähendab paradiis sadade kaupa turiste. Muidugi on ka, mida vaadata!

Tundub, et maailma lõpp asub Pagi saarel

Laev kahe maja vahel

Pula amfiteater: turist pildistab turisti, kes pildistab turisti

V Dalmaatsia koerad olid peremeestega kaasas kõikjal. Õhtuse veiniklaasi juures mõnes rannakohvikus või rahvuspargis – kus siltide järgi oli koera kaasa võtmine keelatud.  Haukumas ei kuulnud ma mitte ainsamatki. Kusjuures, isegi trühvleid ei otsi nad Istria poolsaarel mitte sigade, vaid koertega.

Tüüpiline Dalmaatsia koer

Daam koerakesega (autoportree)

VI Vanaema Nada Vinarija asub Vrbniku linnas, Krk saarel. Minge ja vaadake ise!

Veinipudelid ei paista härjakintsude vahelt välja!

Turg Rovinjs

Aga mujal sai ka süüa ja juua. Kui välja jätta asjaolu, et mitte üheski hotellis ei saanud head kohvi, oli kõik hästi värske ja maitsev. Värskus on muidugi suhteline, Naljamees juba teab. (Kalamüüja ütleb mehele: “Täitsa värske kala, näete ju, et liigutab!” Mees vastab: “Mul eit kah kodus liigutab, aga värske küll ei ole!“)

Turg Splitis. Mina ostsin ja sõin ära kõige suurema ja mahlasema!

Tjah, kodus tagasi olles ja supermarketi puuviljaleti ääres nõutult seistes pidin isegi tunnistama: värskel ja värskel on vahe.

Julge vaadata oma praele näkku!

Mõningates kohtades oli muide täiesti fantastlisi pakkumisi, nii oli sildi juures fast food kirjas ka trühvlihamburger.

VII Internet oli mõnes kohas täiesti olemas. Hotellides vastati enamasti, et neil põhimõtteliselt on, aga just täna läks ära ja et õhtuks on olemas. Nii kolm päeva järjest.

Karm reaalsus - inimesel ei jää muud üle, kui lugeda õnnetustest ja hädadest otse palmi all!

VII Kõike muidugi ei proovinud ka!

Pagi saare noorsugu soovitab!

Lähem info Krk saarelt, Baška linnast

IX Uuesti kohver kokku ja sedakorda kõvasti raskem. Suurem osa oli siiski must pesu, aga noh, seda oligi hea veinipudelitele ümber keerata. Kohver sai kokku apteekrivääriliselt ja kaalus 20,0 kg. Tuleb siiski tunnistada, et unustasin deodorandipudeli täiesti vastutustundetult käekotti, aga ma avastasin selle alles kodus, nii et terroriohtu olin suurendanud täiesti teadmatult.

Kojusõiduhommik - viimane lõunamaine päikesetõus hotellirõdult. See, kes liikumatult seisab, on kuju "Neiu merikajakaga" - või veel täpsemalt, koopia sellest kujust

Eestimaa taevas oli hall ja sooja umbes poole võrra vähem. Vihma sadas. No nagu ikka.

Aga näedsa, elukogenumad naishinged  ikka teadsid, kui Naljamehe üle rõõmustasid. Koos oma prouaga tõi Naljamees mu otse lennujaamast koduväravasse. Kohvrigi aitas maha. (Tõesti hea, kui naljamees kambas.)

Kodus selgus, et elu pidepunktidest – koristamine ja seedimine – oli esimene heidetud boheemlaslikult kõrvale. (Seedimine oli siis järelikult ainus maailma paigal hoidev nael.) See-eest oli vahepeal ehitatud uus kuur.

Täna hommikul katsusin veel pisutki omaenda suurepärases voodis magada, kui Väikevend juba pikemat aega  juba juttu puhuda üritas. Lõpuks õnnestus tal ka vaevarikas emaäratus:

Kuule emme, sul on nii kõva pea!

Kes tuleb soost sarviline?

Iga kord, kui ma pakin reisileminekukohvrit, no absoluutselt iga kord, jõuan ma mõelda: no milleks? Kodus on nii hea ja lapsed on nii kallid. Samas vaatan ma talvel reisipakkumisi ja mõtlen: oh, kuidas tahaks kõike näha! Nõnda ongi, nagu Ristikivi kirjutas: kojuigatsuskauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu.

Sama korduv on muidugi kohvripakkimise kõrval tekkiv paanika: alati on midagi kadunud või kui ei ole kadunud, siis on jälle hirm, et midagi on ununenud. Või on mõni muu elule värvi andev hetk – no näiteks enne laulupeole minekut oli kassil fantoomsünnitus, mil ta nõudis omale pesa ja Lõvipoissi käppa hoidma. Et kõigele veel üks vint peale keerata, pani Väikevend omale pähe jalgrattakiivri ning võttis kätte mängupüstoli ja -mõõga ning võitles sealsamas kassi ja Lõvipoisi kõrval kujuteldavate vanelastega. Ma ise otsisin paaniliselt taga kontaktläätsede konteinerit – leidmata see jäigi ning ostsin endale tee peale apteegist uue (pärast selgus, et olin Väikevenna Mamma-juurde-mineku-kotti pakkinud).

Seekord ei kadunud midagi ära ja ka kass on võrdlemisi rahumeelne – no olgem ausad, kuna Lõvipoiss on treeninglaagris, poleks tal ka samaväärselt andunud käpahoidjat kusagilt võtta – siis tekib jälle tunne, et kindlasti jääb midagi maha. Või selgub lennujaamas, et reisibüroo on vahepeal pankrotti läinud. Ka lennuki allakukkumist ei saa välistada. (Ja maavärinat samuti mitte, eks ole.)

Härrale laste jaoks instruktsioone jättes ei osanudki äkitselt midagi kirja panna. Peale laupäevahommikuse koristamise, mis, nagu nüüd must-valgel kirjas, on meie elu ainus mõte ja pidepunkt. Üks kindel asi on lastega (täpsemalt muidugi Väikevennaga) veel: kui oled mitu tundi lakkamatult sebinud, korraldanud, süüa teinud, lohutanud, lahutanud, ja selgitanud, ja kui siis on tunne, et nüüd ma võin veeta väikese hetke iseenda seltsis ja teinud valmis ka selle hetke jaoks vältimatu kohvi, valanud selle tassi ja võtnud sisse mõnusa asendi, avanud raamatu ja tõstnud tassi huulile, kostub täpselt kümne sekundi pärast nõudlik hõige: kaka sai valmis! Korduvalt kontrollitud. (Nii et tegelikult on elus kaks kindlat asja: koristamine ja seedimine.)

No nii. Kohver on pakitud. Mul on jabur tunne, et ma igatsen oma lapsi enne, kui ma nende juurest õigupoolest lahkunudki olen.

Ehh, Iibis, mine metsa!

Nii on väikegi võimalus saada teada
Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?

Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja?

(Ikka Ristikivi)

Ma ei teagi, kas ma oleksin kurb või rõõmus, kui nüüd selguks, et reisibüroo läkski vahepeal pankrotti ja minek jääb ära. Tahaks ikka vist teada saada, mis on suure silla selja taga…

Nad tõesti õitsesid!

Õige!

Ootavad

Puhuja

Rongkäik seestpoolt vaadates

Kõrreke esineb. Täpsustatud andmetel tagumises reas paremalt kolmas

Peolisi

Kaupmeeste leidlikkusel pole piire. Klaasipesuvedelik jääga läks kuumaga nagu soe sai

Lihtsalt pidu

Vaade peole

Laulikute tee. Põgeneda neil küll ei õnnestuks!

Mured raamatutega. Või kuidas võtta

Ega ma lasteraamatuid koju väga sageli ei ostagi – riiulisse ei taha olemasolevadki enam mahtuda ja lugemishuvi on kõigil kolmel päris erinev. Aga viimati tulin poest kahe raamatuga ja tundub, et valik oli väga õnnestunud.
Muinasjuturaamatut olin juba mitu korda vaadanud. Mulle endale hästi meeldivad erinevate rahvaste jutud ja siin olid vanad tuttavad – noh sakslastelt Breemeni linna moosekandid ja prantslastelt Saabastega kass läbisegi võluvalt eksootiliste lugudega. Juba avajutt Austraalia marakratist, kes laiskuse tõttu koaalaks muutus, tekitas Väikevennaga elava mõttevahetuse. Tuttava-tundmatu kombineerimine on laste jaoks oluline. Suured lugejad, nagu meie Kõrreke, loeavad ahnelt uusi asju, aga poiste puhul ma olen tähele pannud ülimat ettevaatlikkust uute raamatute suhtes.

Kui Väikevend ärkas, hüüatas ta kohe: Emme, täna hommikul pidime me lugema, kuidas kilpkonn endale kilbi sai… aga kus raamat on?!

Nojah, Suur Vend oli samuti enne magamaminekut muinasjutte lugenud.

Teise raamatu tõin ka. Hermux Tantamoqi esimene raamat  võlus meid läbinisti paar aastat tagasi. Ma mäletan, et see oli veel aeg, kui ma suurematele lastele ka igaõhtuselt ette lugesin (koduse ema lõbud) ja hiireraamatu puhul pidin end talitsema, et mitte seda salaja läbi lugeda. Nüüd on siis ilmunud järgmine osa. (Kuigi, ausalt öeldes, kaanekujundus teeb pisut nõutuks: näidake mulle, palun, inimest, kes sellist (NB! lasteraamatutut!) nähes mõtleb: vot just selle ma oma lapsele ostan!)  Kujutasin juba, kuidas ma seda kodus lugema hakkan… Aga muidugi oli selleks ajaks, kui minul poekott lahti pakitud ja lugemisnaudinguks välitmatu kohv valmis, raamat juba läinud.

Kui Kõrreke selle oma laulupeokohvrisse pakkis, ütlesin karmilt: Vaata, et sa seda ära ei kaota!

No millal ma olen mõne raamatu kaotanud?!

Tõepoolest. Mu tütar on kaotanud rahakoti, raha, telefoni, õpilaspileti, õpilaspäeviku, tunnistuse, kõrvarõngad, kaelakee, kummikud ja kingad, flöödi, läinud ka ise kaotsi (näiteks kasvõi viimasel laulupeol) – aga raamatuid – mitte iial.

Õhtul tuli poistega jutuks, et Kõrrekese mõte laulupeole oma padi kaasa võtta oli küll päris hea mõte.

Jah, ütles Väikevend, kui midagi tähtsat juhtub, saab kohe teada. Limpa raamatus ju oli nii kirjas. Aga meie kodupatjade väljaõppe, nagu selgus, on ta oma südameasjaks võtnud. Nii et ma siis patjade kommunikatsioonioskuste pärast ei murtese.

Aga see, et padjad munevad, see on küll ju nali, onju emme?