Kes tuleb soost sarviline?

Iga kord, kui ma pakin reisileminekukohvrit, no absoluutselt iga kord, jõuan ma mõelda: no milleks? Kodus on nii hea ja lapsed on nii kallid. Samas vaatan ma talvel reisipakkumisi ja mõtlen: oh, kuidas tahaks kõike näha! Nõnda ongi, nagu Ristikivi kirjutas: kojuigatsuskauguseigatsus, kahte harusse kasvav puu.

Sama korduv on muidugi kohvripakkimise kõrval tekkiv paanika: alati on midagi kadunud või kui ei ole kadunud, siis on jälle hirm, et midagi on ununenud. Või on mõni muu elule värvi andev hetk – no näiteks enne laulupeole minekut oli kassil fantoomsünnitus, mil ta nõudis omale pesa ja Lõvipoissi käppa hoidma. Et kõigele veel üks vint peale keerata, pani Väikevend omale pähe jalgrattakiivri ning võttis kätte mängupüstoli ja -mõõga ning võitles sealsamas kassi ja Lõvipoisi kõrval kujuteldavate vanelastega. Ma ise otsisin paaniliselt taga kontaktläätsede konteinerit – leidmata see jäigi ning ostsin endale tee peale apteegist uue (pärast selgus, et olin Väikevenna Mamma-juurde-mineku-kotti pakkinud).

Seekord ei kadunud midagi ära ja ka kass on võrdlemisi rahumeelne – no olgem ausad, kuna Lõvipoiss on treeninglaagris, poleks tal ka samaväärselt andunud käpahoidjat kusagilt võtta – siis tekib jälle tunne, et kindlasti jääb midagi maha. Või selgub lennujaamas, et reisibüroo on vahepeal pankrotti läinud. Ka lennuki allakukkumist ei saa välistada. (Ja maavärinat samuti mitte, eks ole.)

Härrale laste jaoks instruktsioone jättes ei osanudki äkitselt midagi kirja panna. Peale laupäevahommikuse koristamise, mis, nagu nüüd must-valgel kirjas, on meie elu ainus mõte ja pidepunkt. Üks kindel asi on lastega (täpsemalt muidugi Väikevennaga) veel: kui oled mitu tundi lakkamatult sebinud, korraldanud, süüa teinud, lohutanud, lahutanud, ja selgitanud, ja kui siis on tunne, et nüüd ma võin veeta väikese hetke iseenda seltsis ja teinud valmis ka selle hetke jaoks vältimatu kohvi, valanud selle tassi ja võtnud sisse mõnusa asendi, avanud raamatu ja tõstnud tassi huulile, kostub täpselt kümne sekundi pärast nõudlik hõige: kaka sai valmis! Korduvalt kontrollitud. (Nii et tegelikult on elus kaks kindlat asja: koristamine ja seedimine.)

No nii. Kohver on pakitud. Mul on jabur tunne, et ma igatsen oma lapsi enne, kui ma nende juurest õigupoolest lahkunudki olen.

Ehh, Iibis, mine metsa!

Nii on väikegi võimalus saada teada
Mis tõuseb maast mügerik,
tapuaiast täpiline,
pinu tagant pikad kõrvad,
habemik ahjuvaremest?

Kes tuleb soost sarviline,
järve tagant järguline,
kadarikust kandiline,
kivi tagant krabaja?

(Ikka Ristikivi)

Ma ei teagi, kas ma oleksin kurb või rõõmus, kui nüüd selguks, et reisibüroo läkski vahepeal pankrotti ja minek jääb ära. Tahaks ikka vist teada saada, mis on suure silla selja taga…