Mured raamatutega. Või kuidas võtta

Ega ma lasteraamatuid koju väga sageli ei ostagi – riiulisse ei taha olemasolevadki enam mahtuda ja lugemishuvi on kõigil kolmel päris erinev. Aga viimati tulin poest kahe raamatuga ja tundub, et valik oli väga õnnestunud.
Muinasjuturaamatut olin juba mitu korda vaadanud. Mulle endale hästi meeldivad erinevate rahvaste jutud ja siin olid vanad tuttavad – noh sakslastelt Breemeni linna moosekandid ja prantslastelt Saabastega kass läbisegi võluvalt eksootiliste lugudega. Juba avajutt Austraalia marakratist, kes laiskuse tõttu koaalaks muutus, tekitas Väikevennaga elava mõttevahetuse. Tuttava-tundmatu kombineerimine on laste jaoks oluline. Suured lugejad, nagu meie Kõrreke, loeavad ahnelt uusi asju, aga poiste puhul ma olen tähele pannud ülimat ettevaatlikkust uute raamatute suhtes.

Kui Väikevend ärkas, hüüatas ta kohe: Emme, täna hommikul pidime me lugema, kuidas kilpkonn endale kilbi sai… aga kus raamat on?!

Nojah, Suur Vend oli samuti enne magamaminekut muinasjutte lugenud.

Teise raamatu tõin ka. Hermux Tantamoqi esimene raamat  võlus meid läbinisti paar aastat tagasi. Ma mäletan, et see oli veel aeg, kui ma suurematele lastele ka igaõhtuselt ette lugesin (koduse ema lõbud) ja hiireraamatu puhul pidin end talitsema, et mitte seda salaja läbi lugeda. Nüüd on siis ilmunud järgmine osa. (Kuigi, ausalt öeldes, kaanekujundus teeb pisut nõutuks: näidake mulle, palun, inimest, kes sellist (NB! lasteraamatutut!) nähes mõtleb: vot just selle ma oma lapsele ostan!)  Kujutasin juba, kuidas ma seda kodus lugema hakkan… Aga muidugi oli selleks ajaks, kui minul poekott lahti pakitud ja lugemisnaudinguks välitmatu kohv valmis, raamat juba läinud.

Kui Kõrreke selle oma laulupeokohvrisse pakkis, ütlesin karmilt: Vaata, et sa seda ära ei kaota!

No millal ma olen mõne raamatu kaotanud?!

Tõepoolest. Mu tütar on kaotanud rahakoti, raha, telefoni, õpilaspileti, õpilaspäeviku, tunnistuse, kõrvarõngad, kaelakee, kummikud ja kingad, flöödi, läinud ka ise kaotsi (näiteks kasvõi viimasel laulupeol) – aga raamatuid – mitte iial.

Õhtul tuli poistega jutuks, et Kõrrekese mõte laulupeole oma padi kaasa võtta oli küll päris hea mõte.

Jah, ütles Väikevend, kui midagi tähtsat juhtub, saab kohe teada. Limpa raamatus ju oli nii kirjas. Aga meie kodupatjade väljaõppe, nagu selgus, on ta oma südameasjaks võtnud. Nii et ma siis patjade kommunikatsioonioskuste pärast ei murtese.

Aga see, et padjad munevad, see on küll ju nali, onju emme?