Heade laste šokolaad ja õhtu poistega

Kui ma kuu keskpaigas reisilt koju jõudsin, öeldi mulle, et külmkapis on minu jaoks tükk šokolaadi.

Naabritädi andis, selgitas Lõvipoiss.

Noo?

Jah, see naabritädi, kes ära kolib. Ta ütles, et me oleme toredad lapsed ja et Väikevend on hästi armas.

Mulle polegi liigutuspisarateks rohkem vaja.

Šokolaad oli väga magus.


***
Mul on suvepuhkus ja siis mul on aega lastega tegelda
, mõtlesin ma kevadel. Aga kui on suvepuhkus, pole lastel jälle alati aega minuga tegelda.  Väikevenna suvine seltsielu ei ulata küll enamasti kaugemale kui kaks maja kodust ühele või teisele poole, aga on sellegi poolest mõnel päeval ülimalt intensiivne. Kõrreke jälle pistis täna lõuna paiku mulle oma telefoni kõrva äärde ning ma pidin kinnitama ta klassiõele, et me saame siin ühe öö ilma Kõrrekeseta hakkama. Karp väänikupille ja jäätist külakostiks, kiiver pähe ja läinud ta oligi. (Flööt ja ujumisriided olid ka kaasas.) Suur Vend alustas peale paarinädalast trennipuhkust uut ja sportlikku hooaega.

Nii et isegi õhtune ujumaminek sattus korraks kahtluse alla.

Mul on jalad väsinud, eriti vasak jalg, ütles spordipoiss trennist tulles.

Käisime siis autoga. Õhtu oli sulnis – vihmajärgselt värske õhk, inimesi oli tavalisest vähem ning jõel ujusid täies rahumeeles kolm parti. Loojuv päike muutis taeva kergelt roosakaks.

Väikevend laulis tagasiteel laulu Saatanlik naine. Pisut valesti, kuid see-eest mitu korda. Suurem vend naljalt ei laula. Kuid see-eest jagas ta kodus oma reisilt kaasa toodud šokolaadi.

Hea ikka, kui on lapsi.  Või on veel mõni võimalus šokolaadi hankimiseks?