Kunagi pole hilja alustada spordiblogi!

Meie käisime ka täna Lõvipoisiga korvpalli vaatamas.

Läksime kohe varakult, et saada parkimiskoht ja hea vaade.

Lõvipoiss, kelle patriootilised tunded on äärmiselt sügavad, oli muidugi kodulinna meeskonna poolt.

Meie taga istuvad eakad härrasmehed, ülikonna ja abielusõrmuse põlvkonnast, elasid samuti mängule väga emotsionaalselt kaasa.  Nende sõnavara oli mängu lõpus äärmiselt huvitav. Ma ütlen, et spordilaager oli kuuldu kõrval lapsemäng!

Mina tegin mõned pildid – AS on ju lihtsalt hollivuudi poolt avastamata talent, teist nii fotogeenilist inimest mina ei teagi.

Lõvipoisile avaldas muljet MM nägemine. Ikkagi ainus eestlane, kellel on NBA-taust, eks ole.

Aga üldiselt oli ta mängu lõpus lohutamatult kurb.

Igasugu koledad asjad tulid pähe. Näiteks, et kõigil tema klassi poistel on olemas mängukonsoolid ja.  Pisarad tulevad kohe silma selle peale.

Soostereotüüpe järgides  läheme Kõrrekesega reedel balletti vaatama.* Jumal tänatud, seal ei võida ega kaota vähemalt keegi.

*Kuuldes meid vennaga rääkimas plaanist minna mängu vaatama,  küsis Kõrreke murelikult: Ma EI PEA ju ometi kaasa tulema?!