Mamma on mõningates küsimustes äärmiselt järjekindel. Nii keeldub ta näiteks kasutamast igasugust moodsat tehnikat.* Kuna ta keeldub ka arvutikasutamisest aamišliku visadusega, teen mingi osa tema pangatehingutest mina.
Teatavasti oli mõni aeg tagasi tarvis maksta maamaks.
Mamma helistas, et rääkida minuga maamaksust. Ja kuna ühel korral kokku saades oli ta mulle pihku surunud oma maamaksuteatise, maksin ma selle loomulikult ka ära.
Täna selgus, et Mamma oli selle – ma ei tea küll kuidas – ise ära maksnud. Nii et sai siis topelt.
Sa ei kuula ju kunagi, mida ma sulle räägin, ütles seepeale Mamma.
Eks tal ole ses suhtes ju mõnevõrra õigus ka. Kui ma näiteks helistan ja küsin, et kas ta saaks mu last laupäeval hoida, on tavaline vastus umbes selline:
Tead, sellega on selline lugu… ma nägin eile turul K-t, tead küll, seda, kes on mu ema vennatütar ja töötab hambaarstina. Tal on oma vastuvõtt seal K tänaval, sina ise ju ka vahepeal käsid seal. Ja siis meil oli temaga juba möödunud suvel juttu, et me peaksime kokku saama. Meil oli vahepeal juba kokku lepitud ka. Aga siis olin mina haige – tookord, kui ma külmetasin – ja siis tuli neil midagi vahele, pidid vist kuhugi juubelile minema – ma ei tea, kas sa tead seda V-t, kes elab R tänavas ja on mu isa õetütar, vot tolle tütar sai vist viiskümmend. Ja siis, kui me eile turul rääksime, siis leppimisme kokku, et ma helistan neljapäeval. Neljapäeval ma olin vahepeal aias ka, nii et ma võib olla ei kuulnud, kui ta helistas. Kui ma jälle tuppa tulin, polnud teda kodus. Ja pärast oli juba liiga hilja. Eile ma sain ta lõpuks kätte, nii et nad tulevad P-ga laupäeval lõunale. Aga ma arvan, et sa võid Väikevenna tuua küll.
Jah, tuleb tõesti tunnistada, et ma ei kuula alati oma ema just väga keskendunult. Nii et ema etteheited on täiest põhjendatud.
Laps, kuula ometi oma ema!
*Mobiiltelefon on tal küll olemas, aga kas väljalülitatud, pukki läinud või on laadija kadunud. Ja hoolimata mitmetest koolituspakkumistest otsib ta mobiililt helistamiseks endiselt numbreid oma sinisest telefonimärkmikust, mis sisaldab rohkem mahakriipsutatud kui kehtivaid numbreid ning on pärit umbes aastast 1982, kui me saime oma esimese lauatelefoni.)
