Pillimängulugu

Kunagi ammu, kui päevakorral oli Kõrrekese muusikakooli minek ja pilli valimine, soovitas just Papa tüdrukule flööti.

Arutlus käis umbes niimoodi.

Mina: Klaver?

Papa: Esiteks peaksid sa siis koju ostma, vähemalt pianiino. Teiseks ei saa ta kusagil orkestis mängida.

Mina: Viiul?

Papa: Sa ei kannata seda algust välja, kui ta mängida veel ei oska! Võtke parem flööt – hea väike pill. Lihtne kaasas tassida ja kui tast ka muusikut ei tule, võib oma lõbuks ikka mõnes orkestris mängida.

Papal oli muidugi õigus. Muusikut mu tütrest ilmselt ei tule, aga kooli orkestris osalemine on tema jaoks väga oluline. (Sa pead mulle päevikusse kirjutama, et ma ei jõua solfedžosse, sest me esineme TUTIAKTUSEL ja meil on PROOV!)

Täna oli Kõrrekese klassi kontsert. Kuna pea kõik lapsed õpivad mõnd pilli, oli kontsert päris pikk. Muu hulgas sain ka aru, et no viiluli osas oli Papal õigus, mis õigus! Vaprad vanemad, kes selle harjutamise aja üle elavad – kui laps just Paganiniks ei osutu – aga noh, viimane ju vaja siiski vähemalt kindlaks teha.

Uurisin muusikaõpetajalt ka peale kontserti selle ainsa pilli kohta, mille suhtes Lõvipoiss – samuti ju muusikaklassi laps, eks ole – on huvi üles näidanud. Pilliks on kitarr. Kõrrekese klassis on tervelt kolm kitarripoissi.

Jaa, on võimalik õppida küll. Õpetaja olevat hea ning elavat kooli lähedal. Aga tal olevat suur viga. Nimelt on tunnid tema juures kodus ning õpetaja on ahelsuitsetaja. No päris tunni ajal ei suitsetavat, aga kodu olevat suitsust sinine.

Kontsert ise oli tore ja soe. Mõnel lapsel läks natuke segamini ka, aga kus siis veel see segamini-mineku kogemus saada, kui mitte oma vanematele esinedes.

Pärast tulid kaerajaan ja jenka ning Väikevend vihtus ootamatu innuga tantsida.

Kringlisöömise ajal kadusid mu mõlemad poisid millalgi ära. Selgus, et muretsemine oli asjatu – suurem vennastest tegi väiksemale koolimajaekskursiooni.

Koju tulles ronis Väikevend väravale ning laulis täiest kõrist, kõvasti ja valesti : Juba linnukesed väljas laulavad!

Advertisements

4 thoughts on “Pillimängulugu

  1. ritsik ütles:

    Flööti on kerge kaasas kanda. Ja ükskõik, mis pilli laps hakkab harjutama, algus on ikka kole. Mihkli teises klassis toimunud kontsert (põhiliselt klaver) oli vanematel tõeline jõupingutus ära kuulata, nüüd, paari aasta pärast juba päris ilus.
    Viiulipiinamine peaks ka suht ruttu talutavaks mänguks minema.

  2. Sille ütles:

    Minu noorem poiss mängis ka lapsena flööti. Ja kontsertid olid alati ühesugused. M läks lavale – saal hakkas naerma, Siis naeris M, siis jälle saal. Ja siis võttis poiss end kokku ja mängis loo ära. Ja siis naersid koos saaliga. Ja alati kordus see nii, see oli kui väikestviisi rituaal enne esinemist. Poja flöödiõpetaja meelehärmiks. Aga lõpuks leidis ta, et see pole õige mehe pill (mida ta ilmselt pole kah :D) ja läks hoopis jalgpalli mängima. Nii palju siis muusikuteest. 🙂

  3. iibis ütles:

    Noh, meil on siis haridus nagu Vanas Kreekas, kus sport ja muusika käivad käsikäes.

    Lõvipoisil siis eelkõige sport. Aga muusika on üks ta lemmiktunde ning ta on ääretult uhke, et ta pole poistekoorist kordagi puudunud.

    Kõrrekesel on muusika eespool. Eriti meeldib talle orkester! Kuid trennis käib samuti nii enda kui minu hääks meeleks.

  4. luize ütles:

    Noh, viiulipiinamise vältimiseks ei jää lastel muud üle, kui võimalikult vähe harjutada lihtsalt. Nagu mina tegin. Aga minu vanemad muidugi on vist ka muusikalised masohhistid, sest kui kolm last korraga käivad muusikakoolis, siis keegi ikka neist oma harjutamisega vahele jääb. Nii et ei tea.
    Minu laps õppis muusikakoolis hoopis kellasid, millega on see hea asi, et neid ei ole kodus kuidagi võimalik harjutada. Noja klaveri ja mis seal veel vaja oli, harjutas ta kuidagi mujal ära. Kitarri mängis küll kodus, aga ma loodan, et kui tal see mängidatahtmine jälle peale tuleb, on juba välja kolinud.

    Aga kõige võikam asi, mida ma muusikas vist üldse olen kuulnud, on torupilli häälestamine. See on öeldud väikeseks vihjeks, et kui kellelgi peaks sellealaste huvidega laps olema, või siis juhtub mõni torupill miniaks või koduväiks tahtma.

    Muusikaõppimine on väga lahe! Ja eriti lahe, kui lapsed ise nii kangesti tahavad mängida.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s