Kuidas lõhnab kodu?

Hommik. Õnneks pole vaja väga vara minna. Peale putru ja koitu jõudsin isegi köögi ja söögitoa põranda ära pesta – õigustatud lootsusega, et see püsib puhas vähemasti pool päeva.  Kedagi polnud nimelt järgnevad pool päeva kodus. (Kahjuks muidugi mitte ka ilusat põrandat imetlemas.)

Põrandapesu ajal traavis Väikevend ümber ämbri, seletas ja sehkendas. Nuusutas vett ämbris ja resümeeris: kodu lõhn!

Siis väiksemale põrandapesijale hanerasv varvaste vahele, mänguasjad ühte ja tagavarariided teise kotti. (Lisaks veel tavapärane – töö-, trenni- ja vihikukott.)

Köhiv pojanatt tuleb viia Mamma juurde, kuna ta on otsustanud võtta veel kevadelt, mis võtta annab, ning olla haige aprillis ja mais. (Seni polnud ta oma esimesel lasteaia-aastal haige olnud rohkem kui tuulerõugetega ja paar väiksemat köha-nohu.)

Töö lõppedes aknast äikesevihma imetledes saan mureliku kõne suuremalt pojalt, kes uuris minult, KUIDAS ta küll koju saab. Kuna olen just nädalavahetusel ostnud noorsandile uue sõjaväelaigulise sirmi, teen südame kõvaks ja ütlen, et  ilmselt tuleb lihtsalt minna ja mõnevõrra märjaks saada, kui ta on ilma vihmavarjuta kooli tulnud. Mina lähen igatahes trenni.

Seejärel toidupood. Järele pesamunale, kes magas ikka veel õiglast lõunaund.  Väikevend üles äratada ning koos Mammaga autosse. Mamma linna. Pisema poisiga suuremale trenni vastu. Tee peal hüppab Väikevend nii suure plärtsuga lompi, et kummikutest hoolimata saavad püksid päris märjaks. Õnneks pole kodutee pikk.

Väikevend jõuab meile rääkida, kuidas nad Mammaga õues lõunat sõid, kui äike algas.

Tõstan autost maha Väikevenna, tema kaks kotti, enda käe- ja trenni- ning vahepeal lisandunud poekoti. (Vihikukotti seekord polnud.)

Õhtuks teen omletti. Oma trennist laekub ka Kõrreke.

Ma saan lõhnast aru, et sa teed täna süüa.

Tõepoolest, imelugu.

Omlett jääb pannile kinni, sest keegi baklažaan on panni noa või kahvliga kraapinud. (Keegi ei võta vastutust.)

Sellegipoolest – singiomlett värske maitserohelise ja kurgiga, lisaks musta leiba. Kümnest munast omlett kaob nelja näljasesse kõhtu – isegi Väikevend, kes muidu on haigena närvalt söönud, küsib juurde.

Eriti nauditavaks teeb eine aknast paistev ja kostev kevadine äike.

Magamistoas on keegi Väikevennale sahtlist kuivi pükse otsides terve sahtli sisu põrandale puistanud.

Kass tegi, seletab Väikevend ise.

Kuidas ta sahtli lahti sai?

Üks koer tuli talle appi. Üks võõras koer, teab mu poeg täpselt.

Õhtul paneb Väikevend kokku puslesid ja vaatab raamatuid, unejutuks valime üheskoos seni lugemata  Kaelkirjaku. Enam-vähem pool raamatut sai läbi esimese korraga, sest Kai ja ta kõhuuss Tõnis võluvad meid esimestest lehekülgedest.