Pillimängulugu

Kunagi ammu, kui päevakorral oli Kõrrekese muusikakooli minek ja pilli valimine, soovitas just Papa tüdrukule flööti.

Arutlus käis umbes niimoodi.

Mina: Klaver?

Papa: Esiteks peaksid sa siis koju ostma, vähemalt pianiino. Teiseks ei saa ta kusagil orkestis mängida.

Mina: Viiul?

Papa: Sa ei kannata seda algust välja, kui ta mängida veel ei oska! Võtke parem flööt – hea väike pill. Lihtne kaasas tassida ja kui tast ka muusikut ei tule, võib oma lõbuks ikka mõnes orkestris mängida.

Papal oli muidugi õigus. Muusikut mu tütrest ilmselt ei tule, aga kooli orkestris osalemine on tema jaoks väga oluline. (Sa pead mulle päevikusse kirjutama, et ma ei jõua solfedžosse, sest me esineme TUTIAKTUSEL ja meil on PROOV!)

Täna oli Kõrrekese klassi kontsert. Kuna pea kõik lapsed õpivad mõnd pilli, oli kontsert päris pikk. Muu hulgas sain ka aru, et no viiluli osas oli Papal õigus, mis õigus! Vaprad vanemad, kes selle harjutamise aja üle elavad – kui laps just Paganiniks ei osutu – aga noh, viimane ju vaja siiski vähemalt kindlaks teha.

Uurisin muusikaõpetajalt ka peale kontserti selle ainsa pilli kohta, mille suhtes Lõvipoiss – samuti ju muusikaklassi laps, eks ole – on huvi üles näidanud. Pilliks on kitarr. Kõrrekese klassis on tervelt kolm kitarripoissi.

Jaa, on võimalik õppida küll. Õpetaja olevat hea ning elavat kooli lähedal. Aga tal olevat suur viga. Nimelt on tunnid tema juures kodus ning õpetaja on ahelsuitsetaja. No päris tunni ajal ei suitsetavat, aga kodu olevat suitsust sinine.

Kontsert ise oli tore ja soe. Mõnel lapsel läks natuke segamini ka, aga kus siis veel see segamini-mineku kogemus saada, kui mitte oma vanematele esinedes.

Pärast tulid kaerajaan ja jenka ning Väikevend vihtus ootamatu innuga tantsida.

Kringlisöömise ajal kadusid mu mõlemad poisid millalgi ära. Selgus, et muretsemine oli asjatu – suurem vennastest tegi väiksemale koolimajaekskursiooni.

Koju tulles ronis Väikevend väravale ning laulis täiest kõrist, kõvasti ja valesti : Juba linnukesed väljas laulavad!