Kuidas sisustada nädalavahetust sportlikult?

Alustad reede õhtul ja viid kõige pisema, kollase-mustakirju ratta pr Rõivase puukuuri hoiule.

Laupäeva hommik algab Lõvipoisi küpsetatud kaneelisaiadega. (Mina panin ainult taina õhtul sulama.) Seejärel kolme ratta sadulasse, Väikevend saab priiküüdi minu rohelise tagumisel istmel.

Vahepeatus perekond Rõivaste hoovis. Minu ratas kuuri, Väikevenna oma välja.

Seejärel allamägesõit stardipaika.

Nimed kirja.

Esmalt Väikevend. 500 meetrit. Seejärel stardib Kõrreke. Kümme ja pool kilomeetrit. Ning viimaks Lõvipoiss – viiskomakaks.

Väikevennaga lippan muidugi kaasa. Kõrreke saab ise strardipaika ning isegi imestab pisut, kui ma talle helistan ja üle küsin. Lõvipoiss aga nõuab, et ta kenasti starti saadetaks.

Jätan pisima kivikestega mängima ja limonaadi jooma.

Lõvipoiss saab hea koha üsna rivi eesotsas. Kiirustan tagasi. Laps on alles ja loobib kenasti kivikesi. Loteriil meil ei vea.

Seejärel laekuvad ka suuremad. Esmalt Lõvipoiss, seejärel Kõrreke. Lõvipoiss oli võtnud asja tõsiselt ning end hingetuks sõitnud. Kõrrekese kotis on ühe medali asemel viis. Viime neli tagasi – äkki jääb muidu mõni laps ilma ja ootame loosimist. Meil ei vea.

Seejärel sõidame tagasi. Ülesmäge. Pr Rõivas koos Pangaasiusega avab kuuriukse. Suur ratas välja ja väike sisse.

Kodus on kõik väsinud. Virisemist, vingu ja jõuramist kuulates ei teki kahtlustki, et meeskond andis endast rattarajal kõik.

Päris õhtul õhupallistatud ratas autoga koju.

Pühapäeva hommik toob välja päikese ja uue innu. Kõrreke lõpetab oma toakoristamise (alustatud reedesel pealelõunal). Mina niidan muru. Sellega loen lõpetatuks meie häbiplekiks-olemise oma ontlikest ontlikumate muruniitja-naabrite vahel. Kusjuures – millal nad möödunud nädalal seda jõudsid? Minul oli muruniitmise seisukohalt täpselt kaks võimalust – kas sadas vihma või ma olin tööl. (Võib olla peavad salaja lambaid, šašlõkilõhnad segunevad igal juhul sireliga igaõhtuselt.)

Niitmise ajal ronisid poisid puu otsa. Väiksem oli eriti rõõmus, seda kuni allatulekuni. Siis kriimustas ära kõhu ning jäi rippuma. Aitasin ta alla. Seejärel üritas suurem vennastest teha kastekannu abil väiksemale vihmasadu. Üritus lõppes sellega, et riided poiste seljast rändasid pesumasinasse.

Kui muru niidetud, panin eelmise masinatäie kohe välja kuivama. Selle aja sees oli kööki kuivale jäetud vendadel tekkinud arusaamatus teemal, kas suuremale selgaronimine on näidustatud või mitte. Suurem tõukas väiksema seljast maha (ehkki keegi muidugi ei käskinud tal endal kah köögipõrandal pikutada) ja viimane kukkus peaga vastu radiaatorit. Verised riided läksid pesumasinasse, haav puhastamisele ja laps lohutusse.

Eriti lohutavalt mõjus lõunasöögiks pakutav pasta koos kastmega see-mis-kapis-oli. (Alles hiljuti lugesin kusagilt, et viimases Mihkel Raua romaanis oli samuti üks ebameeldiv proua, kes olevat aga osanud hästi carbonarat teha. )

Väikevend tegi uinakut, teda saabus valvama Vanaema ning meie suurematega läksime lunastama rattaralli seda osa auhinnast, mida ei saanud kaela riputada või mis ei läbinud seedeelundkonda. Medali ettenäitamisel pääses nimelt tasuta liuväljale. (Mina kui perekonna punane latern* rattasõiduürituse mõttes pean muidugi pileti ostma. )

Koju saabudes ootas meid murelik Vanaema – ta on muidugi tõtt-öelda alati pisut murelik – ja arvas, et ma pean Väikevenna traumapunktis ette näitama. Eriti murelikuks tegi teda veel see, et Traumeeritud Väikelaps sõidutatakse traumapunkti jalgrattal.

Sääl puhastati haav ja pandi side peale. Viis päeva või kuni maha tuleb. Side on praeguseks maha tulnud…

Selline sportlik nädalavahetus siis.

*Mitte ajada segamini terve tänavatäiega!