Koolkondlikud erinevused

Täna hommikul läksid omavahel vaidlema Kõrreke ning Lõvipoiss. Kirgi küttis päevakohane mure – mis on ema suurim soov emadepäeva hommikul.

Lõvipoiss arvas, et alatasa väsimust kurtvat lapsevanemat võiks lasta tähtsündmuse puhul pikalt magada.

Kõrrese meelest rõõmustab iga ema varakult kaetud kohvilaua üle.

Vaidluse lahendas pesamuna, kes, oskamata pooldada kumbagi koolkonda, tuli lihtsalt pool kaheksa minu juurde voodisse, kallistas ning ütles: Ärka nüüd ruttu üles ja läheme Asterixi vaatama!

Vastupandamatu raamatumeem

Proua Sesamylt sain kutse.

1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.

Koolipõlve lemmikutele mõtlemine mõjub südantsoojendavalt.  Minuga on tegelikult selline naljakas lugu, et lugesin lapsena, alates kümnendast eluaastast, täiskasvanute raamatuid. Aga nüüd – kuidas oma vanust siis määratletagi – kortsukreemiealisena – loen hääl meelel lasteraamatuid.  (Ma ei teagi, mis siis saab, kui väikseim põngerjas lugemise selgeks saab… see on ilmselt kurb päev minu jaoks!)

Absoluutne lemmik kooliajal oli Forsyte’ide saaga. Oh, kuidas ma elasin kaasa Irene’le ja Bosiney´le. (Irene on üks mu lemmiknaisenimesid siiani – Irene Adleri kuju pole selles samuti süüta -, paraku napib mul tütreid…) Tegelikult ma elasin neile kõigile väga kaasa. Nii kord paari aasta jooksul. Ning kuna ma alustasin varakult, siis sai neid kordi ainuüksi kooli ajal omajagu.

Noh, musketäridest ei pääsenud minagi. Teismelisena oli mul lemmikuks kindlalt Aramis (see räägib muidugi napist elukogemusest!), praegu selle-eest d’Artagnan!

Siis muidugi teravmeelne ja vaimukas Edevuse laat. Missugused karakterid! Kuidas ma lugesin ikka uuesti üle lõppu, kus kõik head (peaaegu) said tasutud ning omakasupüüdlik ja tundetu Rebecca teenitud palga! See jättis mind ka aastateks elama eksikujutelma, et elus seatakse alati õiglus lõpuks jalule.

Mis mulle EI meeldinud? Ma jälestasin Pál tänava poisse, Jumalaema kirkut Pariisis. Ka Remarque ei olnud minu jaoks eriti paeluv – kuigi mõnda asja ikka lugesin ka, näiteks Lissaboni ööd …
Ja nüüd see küsimuste küsimus: kellele anda meem edasi? Minu blogisuhtlus on viimasel ajal margnaalseks kahanenud (eks ma suvel loen jälle rohkem, kui siis muidugi kirjutada viitsitakse.)  Aga  proua Sehkendaja – tema ikka kirjutab lugemisest. Äkki viitsib siis minu meeleheaks ka.

Täna raamatutest.  Homme kirjutan elust, surmast ja armastusest.

Kunagi pole hilja alustada spordiblogi!

Meie käisime ka täna Lõvipoisiga korvpalli vaatamas.

Läksime kohe varakult, et saada parkimiskoht ja hea vaade.

Lõvipoiss, kelle patriootilised tunded on äärmiselt sügavad, oli muidugi kodulinna meeskonna poolt.

Meie taga istuvad eakad härrasmehed, ülikonna ja abielusõrmuse põlvkonnast, elasid samuti mängule väga emotsionaalselt kaasa.  Nende sõnavara oli mängu lõpus äärmiselt huvitav. Ma ütlen, et spordilaager oli kuuldu kõrval lapsemäng!

Mina tegin mõned pildid – AS on ju lihtsalt hollivuudi poolt avastamata talent, teist nii fotogeenilist inimest mina ei teagi.

Lõvipoisile avaldas muljet MM nägemine. Ikkagi ainus eestlane, kellel on NBA-taust, eks ole.

Aga üldiselt oli ta mängu lõpus lohutamatult kurb.

Igasugu koledad asjad tulid pähe. Näiteks, et kõigil tema klassi poistel on olemas mängukonsoolid ja.  Pisarad tulevad kohe silma selle peale.

Soostereotüüpe järgides  läheme Kõrrekesega reedel balletti vaatama.* Jumal tänatud, seal ei võida ega kaota vähemalt keegi.

*Kuuldes meid vennaga rääkimas plaanist minna mängu vaatama,  küsis Kõrreke murelikult: Ma EI PEA ju ometi kaasa tulema?!

Kuidas veeta pühapäevaõhtut?

Mina näiteks kasutasin ära Vanaema lahke pakkumise ja otsustasin minna ujuma ja vesivõimlusse.

Maha jäid Lõvipoiss, kes otsustas küpsetada Lihavõtteks saadud kokaraamatu järgi rullbiskviiti, rõõmus Väikevend (Vanaema saabumine teeb ta alati eriti rõõmsaks), uut lauamängu uuriv Kõrreke ning ahastav Vanaema. Ahastav seetõttu, et tegu on mitteküpsetava vanaemalisega (haruldane liik, muidugi.) Mõõtsin küll jahud välja ning lasin Lõvipoisil oma silma all mikseri käivitada, kuid Vanaema oli kindel, et asjast ei tule midagi välja. Sest tema küpsetada ei oska ja Lõvipoiss on veel väike.

Vees oli mõnus. Kuna kodus sahmimine oli võtnud plaanitust kauem aega, siis pidin tegema kiiremini, kui tavaliselt, et oma kaks kilomeetrit ära ujuda. Nauding oli seda suurem, et senise nädala jooksul haige Väikevennaga kodus olnuna oli minu kõige suurem kehaline pingutus ilmselt reedeõhtune volbrirongkäik.

Koju tulles istus kogu seltskond diivanil reas ning vaatas Pettsoni ja Finduse filmi.

Kuidas teil läinud on?

Hästi! vastati mulle ühest suust.

Laual oli rullbiskviit, mis oli esimese korra kohta – seda siis nii Vanaemal kui Lõvipoisil – ikka väga hea.

Nii et oligi hästi läinud – kui jätta välja asjaolu, et Väikevend oli kätte saanud venna sinise guašvärvi. Ning võõbanud sellega üle minu arvuti, Kõrrekese flöödi ning enda särgi. Noh, kui särk välja jätta, on kõik praegu puhtad.

Ainult flöödikarp tahab pisut liimimist.

Communication breakdown. /Roobertplaantilik ohe/

Mamma on mõningates küsimustes äärmiselt järjekindel. Nii keeldub ta näiteks kasutamast igasugust moodsat tehnikat.* Kuna ta keeldub ka arvutikasutamisest aamišliku visadusega, teen mingi osa tema pangatehingutest mina.

Teatavasti oli mõni aeg tagasi tarvis maksta maamaks.

Mamma helistas, et rääkida minuga maamaksust. Ja kuna ühel korral kokku saades oli ta mulle pihku surunud oma maamaksuteatise, maksin ma selle loomulikult ka ära.

Täna selgus, et Mamma oli selle – ma ei tea küll kuidas – ise ära maksnud. Nii et sai siis topelt.

Sa ei kuula ju kunagi, mida ma sulle räägin, ütles seepeale Mamma.

Eks tal ole ses suhtes ju mõnevõrra õigus ka. Kui ma näiteks helistan ja küsin, et kas ta saaks mu last laupäeval hoida, on tavaline vastus umbes selline:

Tead, sellega on selline lugu… ma nägin eile turul K-t, tead küll, seda, kes on mu ema vennatütar ja töötab hambaarstina. Tal on oma vastuvõtt seal K tänaval, sina ise ju ka vahepeal käsid seal. Ja siis meil oli temaga juba möödunud suvel juttu, et me peaksime kokku saama. Meil oli vahepeal juba kokku lepitud ka. Aga siis olin mina haige – tookord, kui ma külmetasin – ja siis tuli neil midagi vahele, pidid vist kuhugi juubelile minema – ma ei tea, kas sa tead seda V-t, kes elab R tänavas ja on mu isa õetütar, vot tolle tütar sai vist viiskümmend. Ja siis, kui me eile turul rääksime, siis leppimisme kokku, et ma helistan neljapäeval. Neljapäeval ma olin vahepeal aias ka, nii et ma võib olla ei kuulnud, kui ta helistas. Kui ma jälle tuppa tulin, polnud teda kodus. Ja pärast oli juba liiga hilja. Eile ma sain ta lõpuks kätte, nii et nad tulevad P-ga laupäeval lõunale. Aga ma arvan, et sa võid Väikevenna tuua küll.

Jah, tuleb tõesti tunnistada, et ma ei kuula alati oma ema just väga keskendunult. Nii et ema etteheited on täiest põhjendatud.

Laps, kuula ometi oma ema!

*Mobiiltelefon on tal küll olemas, aga kas väljalülitatud, pukki läinud või on laadija kadunud. Ja hoolimata mitmetest koolituspakkumistest otsib ta mobiililt helistamiseks endiselt numbreid oma sinisest telefonimärkmikust, mis sisaldab rohkem mahakriipsutatud kui kehtivaid numbreid ning on pärit umbes aastast 1982, kui me saime oma esimese lauatelefoni.)

Põhjendus. Parem siis hilja kui mitte kunagi

Armsad sõbrad, ma ei põgenenud wordpressi oma igapäevaste ca seitsmekümne püsilugeja eest!

Põhjused olid siiski muus ja neid oli mitmeid.

Üha tugevamaks muutuv enesetsensuur tekitas sageli tunde, et no milleks see blogi siis on, kui ma ennast isegi välja ei julge elada. Kirjutasin väljaelamiseks mustandi valmis – ja sinna see jäi.

Esimesed märgid teismelisekssaavaist lastest on meil päral. Mina ise olin kaasaegset terminoloogiat kasutades überülitundlik teismeline. Kui minu ema oleks pidanud blogi, siis oleksin ilmselt eeldanud, et ta kirjutab endast kui lastetust naisest – ja selle peale loomulikult ka solvunud!

Ei hakka praegu nüüd üles loetlema kõiki neid teemasid, millest ma olen viimasel ajal kirjutamata jätnud. Ma parem kirjutan neist siis edaspidi.