Põhjendus. Parem siis hilja kui mitte kunagi

Armsad sõbrad, ma ei põgenenud wordpressi oma igapäevaste ca seitsmekümne püsilugeja eest!

Põhjused olid siiski muus ja neid oli mitmeid.

Üha tugevamaks muutuv enesetsensuur tekitas sageli tunde, et no milleks see blogi siis on, kui ma ennast isegi välja ei julge elada. Kirjutasin väljaelamiseks mustandi valmis – ja sinna see jäi.

Esimesed märgid teismelisekssaavaist lastest on meil päral. Mina ise olin kaasaegset terminoloogiat kasutades überülitundlik teismeline. Kui minu ema oleks pidanud blogi, siis oleksin ilmselt eeldanud, et ta kirjutab endast kui lastetust naisest – ja selle peale loomulikult ka solvunud!

Ei hakka praegu nüüd üles loetlema kõiki neid teemasid, millest ma olen viimasel ajal kirjutamata jätnud. Ma parem kirjutan neist siis edaspidi.