Mured ja äramured

Väikevend on meil suur muretseja ja suur lohutaja.

Nii jäi meil eile õhtul liivakstist välja üks väike roheline ämber. Väikevend teab, et kaas pannakse kastile peale, et ümberkaudsed kassid – kelle rohkuses ta täiesti tõepäraselt veendunud on – sinna sisse ei pissiks. Seega oli ta väga mures oma ämbri pärast:

Emme, paneme selle ka kaane alla, muidu tuleb kass ja pissib sinna sisse!

Samuti on Väikevend teadlik, mis on protestantlik eetika ja kapitalismi vaim. Nii et kui Suur Vend ligines eile triikimislauale, mille taga ma lugematuid särke ja värke voltisin, et mind kallistada, sai ta väiksemalt pahandada:

Ära sega Emmet, ta triigib praegu!

Aga mõnele murele on lahendus omast käest võtta. Nii tõstis Kõrreke hommikul kell kuus kisa, mis oleks au teinud igale viktoriaanlikule aadlipreilile:

Appi, mu toas on kaks herilast!

Aadlipreilisid tuleb teadagi abistada. Vähemalt, kui oled hingelt rüütel – nagu Väikevend kahtlemata on.

Ära muretse, ma tulen ja panen herilaselõksu.

Hea, kui keegi su mure lahendada võtab!


Pillimängulugu

Kunagi ammu, kui päevakorral oli Kõrrekese muusikakooli minek ja pilli valimine, soovitas just Papa tüdrukule flööti.

Arutlus käis umbes niimoodi.

Mina: Klaver?

Papa: Esiteks peaksid sa siis koju ostma, vähemalt pianiino. Teiseks ei saa ta kusagil orkestis mängida.

Mina: Viiul?

Papa: Sa ei kannata seda algust välja, kui ta mängida veel ei oska! Võtke parem flööt – hea väike pill. Lihtne kaasas tassida ja kui tast ka muusikut ei tule, võib oma lõbuks ikka mõnes orkestris mängida.

Papal oli muidugi õigus. Muusikut mu tütrest ilmselt ei tule, aga kooli orkestris osalemine on tema jaoks väga oluline. (Sa pead mulle päevikusse kirjutama, et ma ei jõua solfedžosse, sest me esineme TUTIAKTUSEL ja meil on PROOV!)

Täna oli Kõrrekese klassi kontsert. Kuna pea kõik lapsed õpivad mõnd pilli, oli kontsert päris pikk. Muu hulgas sain ka aru, et no viiluli osas oli Papal õigus, mis õigus! Vaprad vanemad, kes selle harjutamise aja üle elavad – kui laps just Paganiniks ei osutu – aga noh, viimane ju vaja siiski vähemalt kindlaks teha.

Uurisin muusikaõpetajalt ka peale kontserti selle ainsa pilli kohta, mille suhtes Lõvipoiss – samuti ju muusikaklassi laps, eks ole – on huvi üles näidanud. Pilliks on kitarr. Kõrrekese klassis on tervelt kolm kitarripoissi.

Jaa, on võimalik õppida küll. Õpetaja olevat hea ning elavat kooli lähedal. Aga tal olevat suur viga. Nimelt on tunnid tema juures kodus ning õpetaja on ahelsuitsetaja. No päris tunni ajal ei suitsetavat, aga kodu olevat suitsust sinine.

Kontsert ise oli tore ja soe. Mõnel lapsel läks natuke segamini ka, aga kus siis veel see segamini-mineku kogemus saada, kui mitte oma vanematele esinedes.

Pärast tulid kaerajaan ja jenka ning Väikevend vihtus ootamatu innuga tantsida.

Kringlisöömise ajal kadusid mu mõlemad poisid millalgi ära. Selgus, et muretsemine oli asjatu – suurem vennastest tegi väiksemale koolimajaekskursiooni.

Koju tulles ronis Väikevend väravale ning laulis täiest kõrist, kõvasti ja valesti : Juba linnukesed väljas laulavad!

Kuidas lõhnab kodu?

Hommik. Õnneks pole vaja väga vara minna. Peale putru ja koitu jõudsin isegi köögi ja söögitoa põranda ära pesta – õigustatud lootsusega, et see püsib puhas vähemasti pool päeva.  Kedagi polnud nimelt järgnevad pool päeva kodus. (Kahjuks muidugi mitte ka ilusat põrandat imetlemas.)

Põrandapesu ajal traavis Väikevend ümber ämbri, seletas ja sehkendas. Nuusutas vett ämbris ja resümeeris: kodu lõhn!

Siis väiksemale põrandapesijale hanerasv varvaste vahele, mänguasjad ühte ja tagavarariided teise kotti. (Lisaks veel tavapärane – töö-, trenni- ja vihikukott.)

Köhiv pojanatt tuleb viia Mamma juurde, kuna ta on otsustanud võtta veel kevadelt, mis võtta annab, ning olla haige aprillis ja mais. (Seni polnud ta oma esimesel lasteaia-aastal haige olnud rohkem kui tuulerõugetega ja paar väiksemat köha-nohu.)

Töö lõppedes aknast äikesevihma imetledes saan mureliku kõne suuremalt pojalt, kes uuris minult, KUIDAS ta küll koju saab. Kuna olen just nädalavahetusel ostnud noorsandile uue sõjaväelaigulise sirmi, teen südame kõvaks ja ütlen, et  ilmselt tuleb lihtsalt minna ja mõnevõrra märjaks saada, kui ta on ilma vihmavarjuta kooli tulnud. Mina lähen igatahes trenni.

Seejärel toidupood. Järele pesamunale, kes magas ikka veel õiglast lõunaund.  Väikevend üles äratada ning koos Mammaga autosse. Mamma linna. Pisema poisiga suuremale trenni vastu. Tee peal hüppab Väikevend nii suure plärtsuga lompi, et kummikutest hoolimata saavad püksid päris märjaks. Õnneks pole kodutee pikk.

Väikevend jõuab meile rääkida, kuidas nad Mammaga õues lõunat sõid, kui äike algas.

Tõstan autost maha Väikevenna, tema kaks kotti, enda käe- ja trenni- ning vahepeal lisandunud poekoti. (Vihikukotti seekord polnud.)

Õhtuks teen omletti. Oma trennist laekub ka Kõrreke.

Ma saan lõhnast aru, et sa teed täna süüa.

Tõepoolest, imelugu.

Omlett jääb pannile kinni, sest keegi baklažaan on panni noa või kahvliga kraapinud. (Keegi ei võta vastutust.)

Sellegipoolest – singiomlett värske maitserohelise ja kurgiga, lisaks musta leiba. Kümnest munast omlett kaob nelja näljasesse kõhtu – isegi Väikevend, kes muidu on haigena närvalt söönud, küsib juurde.

Eriti nauditavaks teeb eine aknast paistev ja kostev kevadine äike.

Magamistoas on keegi Väikevennale sahtlist kuivi pükse otsides terve sahtli sisu põrandale puistanud.

Kass tegi, seletab Väikevend ise.

Kuidas ta sahtli lahti sai?

Üks koer tuli talle appi. Üks võõras koer, teab mu poeg täpselt.

Õhtul paneb Väikevend kokku puslesid ja vaatab raamatuid, unejutuks valime üheskoos seni lugemata  Kaelkirjaku. Enam-vähem pool raamatut sai läbi esimese korraga, sest Kai ja ta kõhuuss Tõnis võluvad meid esimestest lehekülgedest.

Koolkondlikud erinevused

Täna hommikul läksid omavahel vaidlema Kõrreke ning Lõvipoiss. Kirgi küttis päevakohane mure – mis on ema suurim soov emadepäeva hommikul.

Lõvipoiss arvas, et alatasa väsimust kurtvat lapsevanemat võiks lasta tähtsündmuse puhul pikalt magada.

Kõrrese meelest rõõmustab iga ema varakult kaetud kohvilaua üle.

Vaidluse lahendas pesamuna, kes, oskamata pooldada kumbagi koolkonda, tuli lihtsalt pool kaheksa minu juurde voodisse, kallistas ning ütles: Ärka nüüd ruttu üles ja läheme Asterixi vaatama!

Vastupandamatu raamatumeem

Proua Sesamylt sain kutse.

1. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves eriti meeldisid.
2. Pane kirja mõned raamatud, mis sulle koolipõlves ei meeldinud.
Need raamatud võivad siis olla nii kohustusliku kirjanduse raames loetud kui ka eraviisiliselt neelatud.
Kui tuju on, kirjuta miks meeldis ja miks mitte.
Saada see meem mõnele edasi.

Koolipõlve lemmikutele mõtlemine mõjub südantsoojendavalt.  Minuga on tegelikult selline naljakas lugu, et lugesin lapsena, alates kümnendast eluaastast, täiskasvanute raamatuid. Aga nüüd – kuidas oma vanust siis määratletagi – kortsukreemiealisena – loen hääl meelel lasteraamatuid.  (Ma ei teagi, mis siis saab, kui väikseim põngerjas lugemise selgeks saab… see on ilmselt kurb päev minu jaoks!)

Absoluutne lemmik kooliajal oli Forsyte’ide saaga. Oh, kuidas ma elasin kaasa Irene’le ja Bosiney´le. (Irene on üks mu lemmiknaisenimesid siiani – Irene Adleri kuju pole selles samuti süüta -, paraku napib mul tütreid…) Tegelikult ma elasin neile kõigile väga kaasa. Nii kord paari aasta jooksul. Ning kuna ma alustasin varakult, siis sai neid kordi ainuüksi kooli ajal omajagu.

Noh, musketäridest ei pääsenud minagi. Teismelisena oli mul lemmikuks kindlalt Aramis (see räägib muidugi napist elukogemusest!), praegu selle-eest d’Artagnan!

Siis muidugi teravmeelne ja vaimukas Edevuse laat. Missugused karakterid! Kuidas ma lugesin ikka uuesti üle lõppu, kus kõik head (peaaegu) said tasutud ning omakasupüüdlik ja tundetu Rebecca teenitud palga! See jättis mind ka aastateks elama eksikujutelma, et elus seatakse alati õiglus lõpuks jalule.

Mis mulle EI meeldinud? Ma jälestasin Pál tänava poisse, Jumalaema kirkut Pariisis. Ka Remarque ei olnud minu jaoks eriti paeluv – kuigi mõnda asja ikka lugesin ka, näiteks Lissaboni ööd …
Ja nüüd see küsimuste küsimus: kellele anda meem edasi? Minu blogisuhtlus on viimasel ajal margnaalseks kahanenud (eks ma suvel loen jälle rohkem, kui siis muidugi kirjutada viitsitakse.)  Aga  proua Sehkendaja – tema ikka kirjutab lugemisest. Äkki viitsib siis minu meeleheaks ka.

Täna raamatutest.  Homme kirjutan elust, surmast ja armastusest.