Elu, ma saan aru, koosneb füüsikast

Hiljuti, vastates küsimusele viimase ajaloo töö kohta, sõnas mu tütar mulle: Ema, palun ära ütle mitte midagi – aga ma ei teadnud Rooma asutamisaastast. (Ma tõesti hoidsin ennast siis tagasi ning ei öelnud kah.)

Pärast seda on mul endal mitmel puhul tulnud seista oma tütre rollis ning paluda – ärge nüüd öelge midagi, aga…

Nojah. Kui algusest peale hakata, siis tulin reedel töölt hiiglasliku vihikukotiga. Ja kui nüüd olla siinkohal etteruttav, siis – pühapäeva õhtuks olid vihikud endiselt kotis, aga parandatult ja hinnatult.

Üldiselt möödus suurem osa nädalavahetusest sportlikult, kuna Suurel Vennal oli turniir. Ma käin ta mänge vaatamas seni, kuni ta pole mulle öelnud, et ema, imelik on, kui sa tuled. Õnneks veel lubatakse. Pealegi, mängud läksid ju hästi ning saadi teine koht. Poisid olid rõõmsad. Vanematest rääkimata.

Aga. Noh, nagu teada, oli ju pühapäeval emadepäev. Mismoodi veedab sel puhul kolme lapse ema oma hommikut? Juhul, kui ta on õpetaja, parandab ta vihikuid. (Vt üle-eelmist lõiku!)

Mis muidugi ei välista suurt lillepotti kalladega, kaarte, kallistusi ja kingitust. Saate aru, nad kinkisid mulle kaelakee koos pärliga, mis tuli ise pärlikarbist välja võtta.

Ja mina, kes ma sain füüsika lõputunnistusele nelja ainult tänu asjaolule, et olin suutnud õpetajale jätta intelligentse mulje, kuna mind kutsuti tahvli ette vastama seda teemat, milles ma astronoomias olin referaadi teinud – mida ma siis tegin? Ma läksin pärlikarpi avama vannituppa kraanikausi juurde. Loomulikult tuli karp lahti ning pärl kukkus kraanikaussi.

Hommik. Kiire. Sest vanaemaskond ja võistlused ootavad. Ja sul on pärl kraanikausi äravoolutorus. Laste kingitud pärl. Monteerisin torud lahti. Pärl oli koos kogu mu lubatud õnnega juba kanalisatsioonis.

Kõrreke, kes kogu kupatuse laevalt oli ostnud, oli pisarais.

Kamandasin sellegipoolest kõik autole – no mida muud ma teha sain? – võtsime peale mõlemad vanaemad ja sõitisme hommikukohvile ja -koogile. Ka vanaemad said kingituse – Mamma Supilinna surmad ning Vanaema Pirita kägistaja. Mõlemad hindasid kena ja meeleolukat – kuigi ehk pisut matuselist – emadepäevakingitust silmanähtavalt.

Vanaema, Kõrreke ning Väikevend tulid koos minuga ka Suure Venna mängu vaatama. (Mamma läks surnuaeda.) Kõrreke sai oma suureks üllatuseks teada, et korvpallis polegi nii, et viskad kuhu korvi tahad.

Viisin Vanaema, Kõrrekese ning Väikevenna koju. Ise ostsin noorsportlasele veel ühe spordijoogi ning läksin järgmist mängu vaatama. Tegin pärast mängu poistest ja medalitest mõned pildid.

Peale õhtusööki sain osta Suurele Vennale uued korvpallitossud. Vanad saadeti küll ekspertiisi – aga millegagi peab ju noorsand seni kah mängima.

Kodus monteerisin kraanikausi äravoolutoru taas kokku – üks tihend jäi üle – ning isegi Kõrreke sõnas, et hea, et vähemalt torud sai sodist puhtaks.

Vihikukott, trennikott, Väikevenna jalkatossud ning Väikevenna eelkoolikott olid uueks nädalaks valmis.

Lapsed magasid. Tulin ülakorrusele, kastsin lilli – mu kallapott näeb tõeliselt majesteetlik välja (kuigi pisut matuseline) ning mõtlesin, et võib olla oli õigus härral, kes soovitas mul hiljaaegu lugeda füüsikaõpikut. No kindlasti on seal kirjas, et pärl veereb vääramatult kanalisatsioonitorudesse, kui pärlikarp kraanikausi kohal avada.

Mehed – köögiviljad, koerad ja NBA

Täna oli mul lühem tööpäev. Ostsin poest lillkapsa, pastinaagi ja suitsujuustu ja keetsin ise suppi. Krutoone tegin ka ja puha.

Kui siis Suur Vend koju jõudis, juhtisin ta tähelepanu supile pliidil.

Jah, ma vaatasin, et siin on mingi rõve asi!

Õnneks on mul tütar ka, ning tema sööb köögiviljapüreesppi küll.

Pärast käsime Suure Vennaga arenguvestlusel ja Kõrreke tõi samal ajal Väikevenna lasteaiast koju.

Kõigil läks hästi. Laps sai koolis kiita, kuigi kurtis, et inglise keel olevat igav ja koolitoit ei maitse. Lemmikõppeaine on kehalise kasvatuse kõrval loodusõpetus.

Viisin poisi trenni. Kõrreke raporteeris kodus, et Väikevennaga läinud umbes kaks korda kauem aega, kui siis, kui ta üksi oleks tulnud. Väikevend rääkinud juttu iga koera ja kassiga ning läinud vahepeal selleks koguni tuldud teed tagasi. Kui küsisin hilem Väikevennalt, kuidas tal kojutulek läks, sain ammendava info pruunitriibulisest kassist, koerast kes limpsis ja koerast, kellele ta oli visanud tokki (aga kes seda talle tagasi ei toonud).

Kas on tarvis lisada, et ka Väikevend ei söönud köögiviljasuppi?

Sõitsin oma suuremale poisile trenni vastu. Nad tulid koos sõber G-ga – viimane on muuseas Väikevenna suur lemmik – ning rääkisid, et kavatsevad suureks saades hakata mängima NBA-s, Miami Heatis ning siis nad võivad kohtunikule öelda, mida tahavad. Eesti keeles.

Tuleviku pärast ma siis ei muretse.

Kleidiga lille päevil

jaan13 022 Kõik algas, justkui polekski eriti midagi. Sest väike nohu on väike nohu. Väikesest nohust sai suur, ja kui ma täna hommikul oma ööga lõhenenud huuli ja punaseks muutunud silmi peeglist nägin, sain aru, et nüüd on see siiski käes.

Saatsin töö asjus sõnumi ja kirja ning läksin voodisse tagasi. Suuremad lapsed läksid kooli, Väikevend pani endale filmi – võib olla ka kaks filmi – sest kui ma ärkasin, oli kell üksteist ja minu kõrvale oli vahepeal toodud minu enda lapsepõlvest pärit punane kaisujänes.

Keetsin endale teed ja panin sidrunit sisse. Mängisime Väikevennaga partii Limpa lauamängu. Väikevend võitis.

Helistasin perearstile, kes käskis sidruniga teed juua (ja valuvaigistit võtta). Koolist saabus ootamatult vara tütar Kõrreke. Ei saabunud üksi, vaid koos palavikuga.

Kõrreke palus, et ma tooksin köharohtu. Poodi pidin ka minema, sest kes siis ikka minu eest läheks. Kui ma olin autosse istunud, helises telefon. Suur Vend, kes küsis raha, et enne võistlusi midagi süüa. (Koolis oli olnud kapsasupp.)

Võtsin lapse auto peale ja andsin talle raha. Sellest muidugi ei piisanud.

Kas sa tahad öelda, et keegi ei tulegi mind täna vaatama?!

(Olin tegelikult küll tahtnud öelda.)

Läksin koju, sõime pisut. Ka Kõrreke, nagu selgus, polnud koolis kapsasuppi söönud.

Siis võtsin Väikevenna kaasa ja läksime ikkagi Suure Venna mängu vaatama. Viimase veretilgani võideldes tuli paraku siiski kaotus. (Sellegipoolest oli parem mäng kui kolmapäeval teise kohaliku klubi vastu saadud 91:5 võit.)

Õhtul vaatasin koos tütrega pisut Sherlock Holmes’i, seda õiget, Livanoviga.

Aga lille, selle, kellel on kleit seljas, joonistas mulle Väikevend. Ka Väikevennal on nohu.

Ma nuuskan küll, aga tead, ta tuleb tagasi! See tatt, selgitab ta kindluse mõttes.

Seevastu Mamma toodud hüatsindid on oma potis avanenud ja lõhnavad nii, et seda tunneb isegi läbi nohu!

Aasta on alanud, koolivaheaeg lõppenud

Algus – Bilbo Baggins ja Pähklipureja.

Koolivaheaeg algas Kõrrekese sünnipäevaga. Seda otsustas jänes tähistada, kutsudes kokku kõik oma sõbrad ja sugulased ja viia nad Kääbiku ühiskülastusele. Psühhoterapeudi arvet pole veel ükski lapsevanem saatnud – see-eest hakkas Suur Vend raamatut lugema ning jänese ema juurdleb endiselt, kas tegu on kõige vägivaldsema filmiga, mida ta oma elus näinud on.

Järgnevatest suurpuhastuse-päevadest ei mäleta vist ükski pereliige õigupoolest midagi. Kodused on juba harjunud must eemale hoidma, kui ma koristan. See-eest peale suurpuhastust õnnestus viia kogu pesakond ka sel hooajal Pähklipurejat  vaatama.

(Kas poisid tulid vabatahtlikult? tundis härra viisakalt huvi.

Mitte päris, pidin möönma. Ma pidin neid ikka ähvardama… )

Et tantsulavastust pisut elavdada, olin eelmisel õhtul autost träni kokku korjates unustanud laelambi põlema ning viisteist minutit enne etenduse algust selgus, et aku on tühi. Takso tuli õnneks kiiresti. Tegelikult meeldis etendus kõigile, ma arvan, et me polegi seda rohkem kui kolm-neli korda vaadanud. No maksimaalselt viis.

Härra saabus linna just parasjagu, et meid balletietenduselt koju viia, minu auto aku täis laadida ning öösel koos esikpojaga mere taha lennata.

Aastavahetus – Skyfall,  ängribööds ja Tuneesia

Ei, õnneks mitte härrastel. Nemad jõudsid kenasti pärale, aga meie Kõrreksega käisime ja vaatasime mõlemad ära oma elu esimese Bondi-filmi. Meil oli päris lõbus. Erinevalt Bondist, James Bondist, kes tundus kuidagi vaevatud ja väsinud.  Väikevennal Vanaema  juures oli samuti tore. Vanaema oli ostnud ängripöödsi-mängu. (Ainult profaanisilmale võis see omada mõningaid ühisjooni mänguga Reis ümber maailma.)

Vana-aastaõhtul käsime  traditsiooniliselt* veekeskuses vana aasta muresid maha pesemas. Seejärel käisime Mamma juures – olin eelmisel õhtul kahelt allesjäänud võsukeselt küsinud, kas nad sooviksid olla kodus või minna Mamma juurde telekat vaatama.

(Ja mida siis sina teed? päris Väikevend varjamatu irooniaga hääles. Loed raamatut, jah?!) 

Nii, nagu Väikevend arvas, läkski. Sel ajal kui lapsed vaatasid telekat, lugesin mina läbi Tuneesia, mille Mamma jõuluks sai. Valasime õnne.

Siis sõitsime kesklinna ilutulestikke vaatama. (Kipun ikka unustama, et mulle ei meeldi purjus inimesed.) Kuusk ja tuled ja taevased värgid olid kaunid. Kõrreke oli minu peale solvunud, kuna kõndis minu poolt soovitatud teepoolel, libises ja kukkus. Väikevend jooksis keelamisest hoolimata kõige porisemas kohas. Soovisime head uut aastat.

Kodutänaval lasksime õhku ka omad raketid. Kasutasin kõige ohutumat moodust (ehk naabrimeest). Väikevend traavis rõõmsalt naabripoisiga ringi, naabrid pakkusid plasttopsist šampust. Kõik oli peaaegu nagu päris.

Järgmisel hommikul – taas traditsiooniline – risalamande, mis seekord ennustas palju sõpru Väikevennale, palju tarkust Kõrrekesele ning palju raha mulle. (Huvitav, ma juba eelmisel aastal pidin palju raha saama – ilmselt on mingid segadused ettenähtud noosi kättetoimetamisega.)

dets12 182

Vaheaja lõpp – Lendavad põhjapõdrad, Kalevipoeg  ja muu sport

Tööaasta algas päris varakult  peale, Väikevend sai  aasta esimesel nädalal kaks päeva lasteaiaski käia. Ühe päeva olid Kõrrekesega, käisid kinos Lendavaid põhjapõtru vaatamas ja Mäkis.

Viimaks saabusid ka härra ja Suur Vend tagasi. Vahelduse mõttes tegeldi erinevate talispordialadega  – näiteks ujumine ja suusatamine. Mina olin viimasest vabastatud, käisin veelkord ujumas, keetsin suppi ja kütsin ahju.

Täheldasin, et ka köögiviljadest supp süüakse paremini ära (s.t sööb rohkem inimesi kui ma ise), kui seada mäelt tulijad fakti ette, et kas kõrvitsasupp või üldse mitte midagi. (Ainult Väikevend valis viimase.)

Ma ise sain viimase nädalaga kokku üle kümne ujutud kilomeetri.  Pole aasta alguse kohta paha.

Uus kooliveerand algab – Suur Vend asus juba Kalevipoja juurde – tähtaeg on ülehomme. (Minul, muuseas, on see, isegi Eno Raua variandina, siiani lugemata.)

*Siinkohal on mul ilmavõimat jätta tsiteerimata Ilmar Tõnissoni kirjutist Traditsioonid.

Tõlkisin siis selle kuulutuse, mis kõneles mingisuguse seltsi “teisest traditsioonilisest väljasõidust Peipsile”. Minu inglasest sõber pidi saama naerukrambid. “T e i n e  traditsiooniline,” ütles ta. See on parim nali, mida ma olen kuulnud!”

Öiseid ja päevaseid marsruute

Viimastel päevadel on õige mitmel ööl halva unenäo tõttu mulle kaissu poetud. Enamasti läheb mul selle peale uni ära ning naaseb alles äratuskellaga. Üks hommik tulingi kell 5 üles ja triikisin paraja hunniku pesu – nii et ehk oli Kõrrekesel minu suhtes õigus (vt eelmist postitust).

Eile hilisõhtul, kui ma parajasti magama tahtsin jääda, tuli aga minu juurde mu tütar kassiga, hääl täis dramatismi: Emme, Nurril on kõrva taga mingi punn, me peame temaga arsti juurde minema!

Kui ma täna hommikul loomaarstile helistasin, olin veendunud, et loomaarst hakkab punni peale naerma. Ei hakanud, ütles tõsiselt, et punn pole naljaasi ja leidis samaks päevaks aja.

Läksin võtsin siis kohe peale tööd kassipuuri Mamma juurest – viimati olime sellega nädal tagasi Marta arsti juurde vedanud – ja Väikevenna lasteaiast ja läksime koju. Olin eelnevalt Kõrreksele helistanud, et ta kassi enam välja ei laseks.

Kodus oli ootamatult terve pere, kuid kassist polnud haisugi. Otsisime tubadest. Vaatasime garaaži ja keldrisse ja sauna. Kõrreke kutsus õuestki – äkki ikka lipsas uksest välja. Helistasin loomaarstile ja ütlesin, et ma ei leia kassi üles.

Viis minutit hiljem leidis Suur Vend ta keldri eesruumist vanade mööblitükkide vahel kössitamas. Kümme minutit hiljem olime juba loomaarsti juures.

Kuulus punn osutus putukahammustuseks või kolleegi küünekraapsuks. See-eest saime kiibi, loomatoidu, ussirohu ja punase kaelarihma. Ja ehmatava arve. Aga kass nimega Nurr Siidikera on nüüd täieõiguslik tartlane.

Väikevend oli kogu protseduurist erutunud ja tahtis ka endale medaljoni. Kahjuks ütles loomaarst, et selle saab ainult koos kiibiga. Kass oli samuti erutunud, käpad higistasid, karv oli lahti ja silmad venisid taldrikusuuruseks.

Viisin kassi ja tütre koju ning Väikevenna jalkatrenni. Trennist viisin noorhärra Mamma juurde ja sõitsin ise Suurele Vennale trenni järele. Sealt trennist tulid auto peale Suur Vend, kaks meie kandis resideeruvat semu ning infoleht Pärnu võistluste kohta. Võistlused maksavad samapalju kui kassi tervise turgutamine.

Päris õhtul käisin joogas ja avastasin, et ma suudan  silda teha ja hoida! Aga käte peale kogu  keha matilt lahti veel ei tõsta.

Lisaks sellele võin anda tänase õhtul põhjal ka nõu, kuidas saada endale vaimustavad suitsusilmad – värvi hommikul ripsemeid, unusta see ära ja mine  õhtul sauna!

Isadepäevast. Lihtsalt

Tänavu oli viies sügis, kui oma isale koogi asemel küünla viisin. Lasteaias sedakorda pidu polnud. Õnneks. Ja eelkoolis meisterdatud kaardi andis Väikevend isiklikult oma papsile eile üle. Nii et perekondlikus plaanis oli olusid arvesse võttes kõik absoluutselt rahulik.

Nii rahulik, nagu muidugi saab olla päev, mil Väikevennal olid elu esimesed jalkavõistlused. Tulemus: medal ja marraskil põlv. (Olgu täpsustuseks öeldud, et kui välja jätta kulla võitnud narvakad, saidki kõik ülejäänud lihtsalt medalid.) Meie Suure Vennaga elasime kaasa.

Aga, nagu lubatud, siis isadepäevast. Kunagi mitmeid aastaid tagasi andis üks vanema põlvkonna vaimulik intervjuu. Ta ütles, et nõuanne, mille tema isa talle andis – see nõuanne peab siis tänaseks olema nii saja aasta tagune – see nõunanne oli mitte kurameerida tütarlapsega, kellega pole plaanis abielluda. Tänane nõuanne oleks siis ehk mitte teha lapsi naisega, kellega pole plaanis lapsi üheskoos suureks kasvatada?

Ah, mis siin ikka. Elu on ebaõiglane. Nõnda arvas kahtlemata Väikevend, kui ta mind trennist tagasi oodates oli meisterdanud plakati loosungiga Süia! Kahjuks sai plakatist enne, kui ma pilti teha jõudsin, Hiiremaa raha.

Sitsitaja elust, seestpoolt vaadates

Sa oled üks igavene… sitsitaja! ütles Väikevend mulle südametäiega ja pusis turvavöö sisseharjunud liigutusega kinni.

Sõitsime pühapäeva pealelõunal Vanaema juurde. Vanaema ootas Väikevenda juba maja ees. Poiss läks, näidates kogu oma kuueaastase kehakeelega, mida ta minust arvab – huul pruntis, kulm kortsus, hoolega selga minu poole hoides ja Vanaemal käest kinni.

Mis sa siis talle tegid? küsis kümmekond minuti hiljem Kõrreke auto peale ronides.

Noh, ma ei lubanud tal venna võistluste ajal saalis palli loopida, siis ei ostnud talle spordihoone müügikapist šokolaadi ning lõpuks käskisin tal auto peale tulla (mitte pallisaali tagasi minna). Nii et selge see, et taoline minupoolne käitumine kutsus esile õigustatud pahameele.

Suur Vend mängis täna nimelt korvpalli. Tavaliselt, kui mina vaatama tulen, nad kaotavad, seekord õnneks traditsioon murti.

Suur Vend jäi meist maha oma klubi vanemate poiste mängule kaasa elama. Mina käisin Kõrrekesega söömas ja pärast meelisklesime veel ehtepoodides, tõsi küll, midagi ostmata.

Õhtul peale trenni võtsin Vanaema juurest kaasa Väikevenna, kelle tuju oli märgatavalt paranenud. Oli tehtud ära eelkooli matemaatika kodune töö (tuli kirjutada mitu rida kriipse ja ühtesid) – küll Vanaema paljutähendava kommentaariga eks sa ise vaata, kuidas ning ka minu palve Vanaemale – palun mitte enam legosid – oli peaaegu, et tõeks saanud. (Ainult üks minifiguur, see ju ongi peaaegu mitte enam legosid.

Igal juhul teatas Väikevend suuremeelselt, et ta annab mulle andeks ja pakkus Vanaema poolt ostetud pakist nätsu.

Kodus kirjutasime halvasti välja tulnud ühed samuti ümber. Tulid vähemalt õigepidi välja. Vanaema ei seganud, selgitas Väikevend ise.

Õhtusöögilauas meenus Kõrrekesele, et tal on inglise keel õppimata. Mulle jälle meenus, et mul on lasteaia koosoleku protokoll vormistamata, kaasavõetud kontrolltööd parandamata ning Väikevenna lasteaia töövihikutele paberid ümber panemata. Jube lugu.

(Nagu muresid veel vähe oleks – näiteks ei saa viimasel ajal rahulikult toidupoeski käia, ilma, et tume Geisha šokolaad sulle vastu vaataks. Vastikult hea, et mitte öelda hullemini.

Ning siis veel täiskuu ka.)

Sport ja muud harrastused. Suvelõpukroonika

Tähendan siinkohal üles ka Suure Venna viimased võistlused. Möödunud nädala reedest pühapäevani korvpalliturniir Lätis. Meeskondlikku ebaedu korvas mõnevõrra parima mängija karikas. (Seni on trennisemu M alati parem olnud.) Esmaspäeval ei pidanud Suur Vend jalgpallivõistlustele Paluperra minema, aga ma unustasin õigel hetkel treenerit teavitada ja kui see mulle meelde tuli, oli ta juba meeskonda arvatud.

Poissi bussi peale pannes leidis aset järgmine dialoog.

Ema: Eks sa siis helista, kui te tagasi tulete, ma tulen sulle vastu.

Poeg: Mul pole telefoni kaasas! Sa ütlesid ju ainult, et ma jope ja söögi kaasa võtaksin. Telefoni kohta sa ei öelnud midagi!

Noh, ka rahakoti kohta ei öelnud ma midagi – mis on muidugi tõesti ja ainult minu viga (mille lunastasin kohapeal).

Jajah. Minu poeg, kelle laual on
Maailma teatmeatlas
ning
korvpalliteooria. Neid uurib ta vabatahtlikult ja huviga, pärast seda, kui ema poolt sunnitud kolm raamatut ilukirjandust läbi said.

Ka Väikevend luges läbi oma elu esimese raamatu. Tema tegi seda täie teadmise ja tahtmisega ning raamatuks oli Triin ja päike.Sama raamatu luges umbes samas vanuses (või mõni kuu hiljem) läbi ka koolieelikueas õde. Nüüd sai see läbi ja loeme

Poiste aabitsat .
See on muidu tore, aga mõned värsid on Väikevennal (improvisatsiooniliste elementidega) meeles, ning see pisut segab lugemist.(Kui tead mõnd sobilikku trükitähtedega raamatut, palun ära unusta seda kommentaaris mainida.)

Erinevalt oma vennast ei jõua Väikevend ära oodata, millal küll lasteaias tunnid peale hakkavad.

Kõrrekesel on terve kohustuslik kirjandus ammu läbi, ja vanad lemmikud peale selle.

Kui kaugele on mu tütreke jõudnud oma flöödiõpingutega? Noh, suurema osa suvest on ta hoidnud ennast flöödist tõesti võimalikult kaugele. Aga ülehomme on orkestriproov ning ettevalmistused käivad. (Terve tuba lõhnab küünelakist.)

Tagasitulek Eestisse

Kojutulek on olnud meeleolukas ning tundeküllane. Ning mitte ainult.

Kui ma kohvriga uksest sisse tulin,hüppas hetkega köögist välja Kõrreke pajakindaga. Loomulikult kallistamiseks, kuid ka selleks, et hoida mind kööki sisenemast. Võtsin siis autovõtmed ning läksin Väikevennale järele. Vahepeal jõudis koju ka Suur Vend.

Minu teistkordseks saabumiseks oli laud kaetud ja banaani-šokolaadimuffinid valmis. Need olidki olnud minu köögikeelu põhjus. Selgus, et mu tütar Kõrreke pole mitte lihtsalt niisama tubli tüdruk, vaid tubli tüdruk, kelle käes muffinite küpsetamine on käkitegu.

Kodu oli enam-vähem korras (ainult ehk köögilaud oli pisut purusem kui tavaliselt), toalilled kastetud ja kassi karv läikis. Seejuures oli majapidamisraha viis eurot ülegi jäänud!

Treeninglaagrist saabunud Suur Vend naasis neljalt korraldatud võistluselt kolme diplomiga: I koht penaltite löömises (nb! tegemist oli korvpallilaagriga) ning salapärases seinajooksus, III koht pinksis. Ainult vabaviskevõistlustlus oli aia taha läinud.

Väikevennal polnud just palju uudiseid. Oli söödud palju pannkooke ja herneid ning vastu võetud külalisi. Külalisi, kes toovad kommi ja šokolaadi, hindab muidugi igaüks.

Järgmisel hommikul jäi Suur Vend haigeks, noh, selline kolm-nelikümmend kraadi palavikku ja oksendamine, nii et kahjuks jäi jalgpallivõistlustlustele minemata. Õhtuseks õunavormiks oli tervis õnneks tagasi.

Muidu oleme naasnud tavapärasesse rutiini – lapsed läksid tülli ja leppisid ära, toad on koristatud, must pesu suuremalt osalt pestud. Ilm on hall ja olümpiamängud saavad kohe otsa. Vesi Emajões on langenud 17 kraadini. Olin eile ainus ujuja (kui pardid välja jätta). Väikevend sulistas jalgupidi vees ning oli minu pärast väga mures, kuna kaldal lehvis kollane lipp.

Tegelikult on üle poole augusti veel ees.

Söögist ja spordist


Kuhu ma viimati pooleli jäingi?

Igatahes käis Suur Vend staadionil peetud sünnipäeval, kus ta naases peale peo lõppu kümneks minutiks, huul verine ja paistes.

Ma tulin ainult näitama, et minuga on kõik korras, ütles ta ning läks staadionile tagasi. Et helistada ja öelda, et ta tuleb hiljem, kuna jäi meistrikate mängule vabatahtlikult pallipoisiks.

Paari päeva pärast sai poiss loa jääda ööseks oma hea sõbra poole. Arvasin, et kuna laste kasutatavas arvutis pole endiselt inetrnetti, siis istutakse ehk poole ööni feissbukis või vaadatakse juutuubist videosid või midagi.

Arva ära kui kaua me eile staadionil olime?! Me mängisime poole kaheteistkümneni üks-ühte!

Kõike eelnevat arvesse võttes pole ka imestada, et isalt välja lunitud EM-i pall on enam-vähem ribadeks.

Kogu selle sporditeo juures on üks asi, millest ma aru ei saa. Kust see energia tuleb? Sest söömise suhtes leiab aset totaalne regress. (Mudilasena sai see laps kusjuures alati lasteaias kiita, kuna erinevalt kõigist kaaslastest ei pirtsutanud ta kunagi toiduga… olid ajad…)

Nüüd ei tohiks ma lõunaks teha piima-aedviljasuppi, tatraputru, kartuleid kodujuustuga, nagu on selle nädala jooksul selgunud. Neid lihtsalt ei sööda. Tänasel koristamishommikul leidsin esikust kirstu alt üksildase friikartuli… Noh pastat ja kooke hinnatakse küll endiselt. Täna tegin nuudleid sardinellaga ja Suur Vend küsis koguni juurde. (Tasakaalu mõttes jättis Väikevend jälle oma portsust poole järele.)

Staadionist ülejääv aeg kulub olümpiamängudele. Järgmisel nädalal tuleb treeninglaagri näol väike ärateenitud puhkus.